Luhasoo maastikukaitseala paikneb Rõuge vallas Pärlijõe ja Eesti-Läti piiriga külgneval alal. Kaitse alla on ta võetud 1981.aastal kui Lõuna-Eesti suurim terviklik ja inimtegevusest peaaegu puutumatu soomassiiv. Kaitseala pindala on ligikaudu 800 hektarit. Luhasoo on läbivoolulisse järvenõkku kujunenud soo, mille sarnaseid Eestis leidub vähe. Arvata võib, et kunagi sooala kesk- ja idaosas laiunud järvest läbi voolanud Pärlijõe säng on rabamassiivi poolt surutud raba idaserva. Raba taimkatte liigiline koosseis viitab vee aktiivsele turbasisesele liikumisele tänapäevalgi. Raba säilitatakse näitena piirkonnale iseloomulikest järvetekkelistest rabadest.

Luhasool on kõrge keskkonnakaitseline ja maastikuline väärtus nii tervikliku ökosüsteemina kui ka kaitsealuste liikide elupaigana. Sookompleksi kujundab keerukas veerežiim - idaosas Pärlijõe üleujutused; rabaosa on peamiselt sademetetoiteline; lääneosa siirde- ja madalsooalad toituvad pealevalguvaist ja sademeteveest. Rabas on arenenud älvestik. Vastavalt vee hulgale on eri maastikulõikudes kujunenud eriilmelised madal- ja siirdesoometsakooslused.

Huvipakkuvad on soos esinevad 15 mineraalmaasaart, mille kõrgus on tavaliselt alla 1 m ning nende pinnas liivakas. Soos on ka kolm vaese elustikuga järsukaldalist rabajärve: Mustjärv pindalaga 6,9 ha, Tiksijärv pindalaga 1,3 ha ja Püksijärv pindala 0,3 ha.

Luhasoo õpperajal on võimalik läbida mitmekesiseid raba- ehk kõrgsoo-, siirdesoo-ja madalsookooslusi. Võimalus on tutvuda koosluste üleminekuga madalsoost siirdesooks ja siis rabaks. Õpperaja kohta on ilmunud eesti- ja inglisekeelne tutvustav voldik.