Koguduse vana ladinakeelne nimetus Maum on arvatavasti tuletatud enneorduaegsest nimetusest Mahu. Seda nimetust kandis Virumaal see osa, mis asetses Räpäläst ida pool ja Lemmust ning Pudivirust põhja pool, ulatudes välja Soome laheni. Muistne Mahu oli suurem praegusest kihelkonnast. Viru-Nigula asula on kiriku ümber olnud, seepärast on ka Mahu (Maholm) asendunud Viru-Nigulaga, kuna kirik on pühitsetud meremeeste kaitsepühak Nikolausele.

1980-ndate aastate lõpul tehti kiriku juures arheoloogilisi kaevamisi arheoloog Toomas Tamla juhtimisel, mille tulemusel dateeriti kiriku vundament 13. sajandisse. Ka kooriruumi võlvid pärinevad samast ajast. 1658.a. rüüstas Vene tsaari Aleksei Mihhailovitchi sõjavägi Viru-Nigulat, põletades ühtlasi ka tema kivist kiriku ja kirikumõisa. Põlenud kirik ehitati taas üles. Koos torniga sai kirik valmis 1755.a. Uus kantsel muretseti Saksamaalt 1883.a. ja oli kaunistatud nelja pärnapuust evangelisti kujutisega. Uuendatud orel valmis alles 1927.a. ja oli 24 ja heliseva registriga ja kahe manuaaliga.

Kirik põles maha II maailmasõja alguses.

1942.a. kevadel hakati pidama plaane kiriku taastamiseks. 1948 kaetakse ka kirikutorni kivist osa katusega ja nii saab kogu hoone väliselt ilmastikumõjude eest kaitstud. 1951. aastal jätkusid kiriku taastamistööd. Pühakojale pandi pilpakatus ning tehti mitmeid väiksemaid parandusi kokku 20-ne tuhande rubla väärtuses.

1952.a kiriku taastamistööde käigus krohviti ja valgendati kirik seestpoolt, ühtlasi tsementeeriti ka kiriku põrand, parandati kiriku aknad. Kogudusel jätkus isegi niipalju jõudu ja materiaalseid võimalusi, et ehitati üles kiriku väravad ning restaureeriti ka kirikut ümbritsevat surnuaia kiviaeda. 1969.a. juunis teostatakse kiriku katuse uuendamine. Katus tehti punasest eterniidist.