Kihelkonna kirik mõjub praegu oma sihvaka läänetorniga väga suurejooneliselt, see on aga hilisem lisand kiriku soliidsele ajaloole ning pärineb alles aastast 1897-1899. Kirik ise kuulub saare vanimate hulka.

Kihelkonna oli keskaja alguses üks Saaremaa olulisemaid keskusi. Siin oli arvestatav sadam, ja samas möödus sealt maismaatee, mis ühendas Saaremaa lääneosa Mandri - Eestiga. Kiriku rajamisel on osalenud nii Saare - Lääne piiskop kui ka ordu.

13. saj. keskpaiku alustatud kirikule oli plaanis püstitada pikihoonega ühelaiune kindluslik läänetorn, kuid nähtavasti katkestas algstaadiumis olnud ehitustööd aastail 1260-1261 toimunud ülestõus. Järgnevalt loovutas piiskop kiriku ehitamise ordule.

Ehitustööde jätkamisel jäi torn ehitamata. Selle ehitamine lõpetati Kaarma kirikuga enam-vähem üheaegselt, tõenäoliselt 1270. aastail. Kirik oli kohandatud kaitseks, redupaigaks oli võlvidepealne ruum, kuhu pääses läänevõlviku põhjamüüris oleva trepi kaudu.

Kiriku keskaegsest sisustusest ei ole midagi säilinud. Küll on siin mitmeid uusaegseid kuntstiteoseid. Nii altarisein (1591) kui ka kantsel (1604) kuuluvad omas laadis vanemate hulka Eestis.

Märkimisväärne on ka Pärnu orelimeistri J. A. Steini ehitatud orel (1805), mida uuendas ja täiustas 1890. aastal Läti orelimeister F.Weissenborn.
1638 ehitati kiriku naabrusesse kivist kellatorn.

Välisvaade - Kiriku väliskujunduses domineerivad lakoonilised vormid. Veel keskajal on lõunaküljele lisatud eeskoda, mis varjab ära omapärase kujundusega kolmikkaarse külgportaali. 1897-1899 lisati kõrge läänetorn, mis on ühtlasi ka majakas. Reljeef tornifassaadil kujutab kiriku kaitsepühaku, peaingel Miikaeli võitlust lohega.