1645. aastal läks Saaremaa Bromsebro rahuga Rootsi kätte. Eesti saared läänistati Rootsi suurnikele Prantsuse päritoluga De la Gardie`dele, Jacob D. la G. ja tema pojale Magnus Gabriel De la Gardie`le. Viimatimainitu omandas Kuressaare krahvkonna 1648. aastal. Selle krahvkonna iga oli lühike, sest 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks. Seega oli Magnus De la Gardie aeg Kuressaares (kohapeal viibis asehaldur) kõigest kuus aastat (1648-54). Magnus De la Gardie läänistas linnale Tiirimetsa mõisa ja veel maad Lõmalast ning nõudis vastutasuks linnalt kaalukoja (vaekoja) ja raekoja ehitamist.

Mõningate vaheaegadega kestis raekoja ehitamine ligi 17 aastat. Millisena nägi välja 1670.aastal valminud raekoda, seda me ei tea. Teadaolevalt esimene fassaadijoonis ja põhiplaanid pärinevad 127 aastat hilisemast ajast, kui hoone oli läbi elanud suure tulekahju.

Kuressaare raekoja uurijate arvamus raekoja arhitektuurse lahenduse autorluse kohta on see, et raekoja projekteeris Magnus De la Gardie, joonised valmistas ehitusmeister Franz Stimer, kes asus Riiga Elbingist ja töötas Magnus De la Gardie ülesandel Kuressaares aastatel 1648-54.

1670. aastal oli raekoja hoone valmis. Samast aastast on märkimisväärne ajalooline fakt see, et rae ametid muutusid nüüd palgaliseks. Varem olid need nn. auametid st. nad olid tasuta. Sellega oli võetud väikse sissetulekuga kodanikelt igasugune võimalus saada raehärraks. Linnavalitsus (raad, magistraat) koosnes tavaliselt pürjermeistrist, sündikust, kolmest raehärrast ja palgalisest sekretärist. Rae liikmed valiti eluks ajaks.

Pürjermeister valiti Suure Gildi (st. kaupmeeste) hulgast. Sündik pidi olema jurist või vähemalt auväärne linnakodanik. Rae koosseisu täiendamine oli rae enese otsustada.

Üle kolmesaja aasta tagasi oli raekoda Kuressaare linnuse kõrval linna üks suursugusemaid ehitisi. Hoone ehitamisaeg langeb stiilide vahetusperioodile, mis teatavasti pole kunagi täpselt määratletav ja selgepiiriline. Itaalia renessansist vahetult lähtunud barokk oli Eestis domineerivaks stiiliks umbes 1630-1775 aastail, kuid see oli kainem, antiiksetest eeskujudest (eriti Rooma) lähtuv klassitsistlik barokk (nn. varaklassitsistlik), mis Hollandi ja Skandinaavia vahendusel meile levis.

Kuressaare raekoja iseloomustamiseks saab öelda, et et tegu on kahekorruselise kõrge kelpkatusega hoonega. Ehituskehand on kuubikujuline, krohvitud paekivist seintega, lihtne ja range, kuid suursugusena mõjuv nn. põhjamaade barokki esindav hoone, mille ehteks on raidportaal dateeringuga 1670, mille autoriks peetakse Riia ehitusmeistrit Franz Stimerit. Raidportaal on tugeva profiiliga, talumkivid ulatuvad seinale lõpetamata kujul, mis on andnud alust oletuseks, et algselt oli portaalil veidi teistsugune kuju või on sealt aegade jooksul midagi kaduma läinud.

Erilist tähelepanu väärib portaali kohal suurtest dolomiitplokkidest karniis, mille kohal dolomiidist voluutide vahel ornamenteeritud must kuldtähtedega kartusspealis. Ehisvormil on ladinakeelne kiri, mis rõhutab hoone ühiskondlikku eripära:

SEMPER OFFICIO FUNGITUR UTILITATI HOMINUM CONSULENS ET SOCIETATI ANNO MDCLXX

Seda teksti on varasematel aegadel tõlgitud mitmeti. Viimane tõlge 1995.aastast kõlab järgmiselt: "ALATI TÄIDAB TA OMA KOHUST INIMESTE KASUKS, SELLEKS KODANIKKONNALT NÕU KÜSIDES. AASTAL 1670 ."(tõlkija I.H.Jarvet )

Teksti kohal on reljeefsetena kaks tiivulist lõvi linna vappi hoidmas, välja täiteks on kasutatud taimseid motiive.

1710. aasta põlengus hävis raekoja sisemus, aknad ja ka esialgne uks. Raekoja taastamine viidi täielikult lõpuni 1786-1787 aastal. Sellest ajast ongi pärit raekoja praegune välisuks.

Kahepoolega välisuks on meisterdatud 18.sajandi lõpukümnete dekoratiivvormides, aga kohandatud suure kaarportaali sisse. 18. sajandi viimase veerandi varaklassitsistlikud välisuksed sarnanesid põhikostruktsioonilt hilisbaroksetega. Uksepinda kaunistavad nn. rippuvad rätikud, hammaslõige ja vertikaalsed vaokesed.Varaklassitsistlikel ustel on enamasti baroksed sepised, nii ka praegune rekonstrueeritud käepide ja lukukilp.

Portaali valvavad kaks lõvi skulptuuri ei kuulu algselt hoone juurde. Skulptuurid on toodud Kuressaare raekoja juurde ning paigutatud välistrepile Helmi Üpruse ideel, kes teadis nende olemasolust linnas Kiriku tänav 2 maja juures. Skulptuuride sobivus linna stiilse esindushoone juurde on ilmselge ja vaevalt tuleb mööduja mõttele, et need pole alati seal valvanud.
Kujud paigutati praegusele kohale umbes 1973.a. Neis on palju analoogseid jooni samalaadsete kujudega Laimjala mõisas. 20. sajandi algusest pärinevad lõvid on valmistanud kiviraidur J.Veller.
"Südamlikult naiivsed dolomiitkarvastikuga rootsiaegsed tukuloomad." (Jüri Kuuskemaa )

1961-1974. aastatel sai Kuressaare raekojale osaks kõikehõlmav kapitaalremont (restaureerimine), mille käigus uuendati kogu sisemus. Aet Maasiku projekti on hinnatud asjatundlikuks ning pieteedikaks, mille ehedaks näiteks on fuajee uus kujundus ning barokne sisetrepp. Arhitekt Aet Maasik on rõhutanud, et restaureerimise käigus püüti Kuressaare raekoja hoonele anda võimalikult algne plaanilahendus. Aegade jooksul oli raekojas tehtud mitmeid ümberehitusi, ustest ehitati aknaid ja vastupidi. Sondaažide ning uuringute abil tehti kindlaks endisaegsete uste ja akende asukohad ning taastati kindlaksmääratud ajaloolises kujus (17.-18. saj. klaasitahvlite mõõdud ). Uuringute käigus avastati hoone tagafassaadil raidkiviportaal (raekoja tagauks). Hoone stiilsuse huvides rekonstrueeriti barokne sisetrepp.