Mõisat mainitakse esmakordselt 1405.a., mil Herman Uexküll jagas testamendiga oma varanduse poegade vahel, ühele jäi Pühajärve ja teisele Antsla mõis koos veskiga.

1588.a anti Antsla mõis Võnnu kastellaanile Georg Schenking´ile, kes ehitas mõisast kastelli -s. o. kindluse, millest tänaseks on vähe säilinud.

Rootsi võimu alla minek ei jätnud puudutamata ka Antslat: Gustav Adolf andis mõisa 1625.a kammerjunker Acke Tott´ile. Kui mõisa omanikuks sai saatuse tahtel üks alaealistest Tott`idest, müüdi mõis Dietrich Riegmann`ile, kes 1650. aasta paiku saavutas aadliseisuse ja sai uueks nimeks Löwenstern. Pärast tema surma jaotati mõis kaheks: Vana-Antslaks ja Uue-Antslaks. Vana-Antsla mõisa omanikuks sai leitnant Martin von Löwenstern. Üks Vana-Antsla hilisemaid omanikke Elisabeth von Löwenstern abiellus krahv Bose`ga. 1861. a sügisel sõitis krahv Bose laevaga St. Peterburgist suure tormi ajal Tallinnasse. Krahv palus Jumalat ja lubas pääsemise korral oma lihtrahva elu parandada. Laev jõudnudki õnnelikult Tallinnasse, koju Antslasse jõudes ja naisega nõu pidades jõuti selleni, et ehitati maja arstile ja otsiti Tartu Ülikooli lõpetajate seast sobilik tohter. Tohtrile kindlustati loomad, arstiinventar, vajalik sisustus, tasuta rohud lihtrahvale, vajadusel sõiduhobused.

E. von Löwenstern andis 20 000 hõberubla Vana-Antsla vallale ja hiljem veel 50 000 hõberubla kapitali moodustamiseks, mille protsentidest makstaks edasine vallaarsti palk. Sellest kapitalist toetati ka kohalikku hariduselu ja sealtkandist pärit edasipürgivaid õpilasi.

Paljud lood on seotud häärberi vahetus läheduses kasvavate võimsate tammedega. Rahvasuus on levinud sellised nimed nagu Rootsi kuninga või Kuningapoja tamm. 1601.a. olla ühe Rootsi-Poola sõja ajal siin sündinud hilisema kuninga Karl IX poeg Carl Philipp, kelle sünni auks isa olevatki tamme istutanud.