Voolava vee jõul töötava pumba "Vesioinas" konstrueeris ja ehitas Friedrich Johanson oma talu veega varustamiseks. Pump töötab alates 1939.aastast ja lööb 30 meetri kõrgusele veepaaki 5 m3 vett ööpäevas.

Vesioinas on seade, milles hüdraulilist lööki kasutatakse vee tõstmiseks. Hüdrauliliseks löögiks nimetatakse kiiruse kiirest muutumisest tingitud rõhumuutust torustikus. Seade koosneb toitetorustikust, töökambrist, õhukatlast ja survetorustikust, ta on konstruktsioonilt lihtne ja töötab automaatselt. Vesioinas ei nõua hooldamist, töötab kaua ja kindlalt. Vesioinas võib vett tõsta rohkem kui 50 m kõrgusele. Ta sobib kasutamiseks seal, kus olemasolev veevaru märksa ületab veevajaduse ja seadet on võimalik alumise mahuti (allika) tasemest madalamale paigutada. Vesioinaid kasutatakse põllumajanduses, väikeste ehitiste veega varustamisel jne.

Tehnikaajakiri nendib, et vesioina kasutegur on vee suurematele kõrgustele pumpamisel nigelavõitu, et tarbijani jõuab vaid veidi üle 5 % vesioinasse voolanud veest, et suur veekulu ongi põhjus, miks vesioinaid laialdaselt ei kasutata.

Tindiorus asuva teise - kahe löögiklapilise vesioina konstrueeris ja ehitas Jüri Johanson 2002. aastal.

Vesioinaks (hydraulic ram) nimetatakse vee jõul töötavat pumpa, mille abil võib osa allavoolavast veest tõsta kuni 100 m kõrgusele. Anumast A voolab vesi mööda torustikku ventiilini V2 ja sealt välja. Niipea kui vee vool on piisavalt suur, sulgub ventiil V2. Pidurdatud vee surve mõjul avaneb ventiil V1 ja vesi tungib õhureservuaari B. Õhk surutakse kokku ning vesi torus tõstetakse ülespoole. Kui tõuge on toimunud, sulgub automaatselt ventiil V1 ning avaneb ventiil V2, järgneb uus tõuge jne. Selle hüdraulilise pumba leiutas u. 1780. aastal prantslane Joseph Michel Montgolfier.