Toolse ordulinnus asetseb kauni mere ääres ning on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus.
Kants pidi kaitsma sealset Toolse sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. Suviti on toimunud aaretejahid, kus on osalenud nii väiksed kui suured rüütlid ja mereröövlid.
Tänaseks säilinud müürid on ehedad ja seal pole toimunud restaureerimistöid, tehtud on vaid konserveerimist, mis tagab müüride ehtsuse.
 
Toolse ordulinnus pakub palju silmailu ning on suurepärane looduse ja mere nautimise koht.

Ajalugu:
Toolse ordulinnus oli ka Toolse foogtkonna keskus ja Toolse foogti residents. Algselt rajati kolmekorruseline majalinnus ja torn, mis hiljem moodustasid kantsi läänepoolsema otsa. Juba sama sajandi lõpuaastail linnust laiendati, nii et kujunes välja sise- ja eeshooviga kompleks, mille müüride kõrguseks oli 14 m ja paksus 2 m.

Linnuse edasisteks lisanditeks said püstitatud väravatorn, mille funktsiooniks oli turvata mõni aeg hiljem rajatud laagrihoovi ja kantsi loodenurka. Vana majalinnuse põhjaseina taha ehitati ümar suurtükitorn. Suurtükitorni ehitamisega üheaegselt kõrgendati Toolse müüre ja ehitati põhjapoolsesse seina kaks danskerit.

Linnuse ülesandeks oli kaitsta sadamat, mis tol ajal oli Rakvere mereväravaks. Linnuse ehitustööd kestsid paarsada aastat. Liivi sõja ajal linnus purustati. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle. Hiljem taastati osaliselt 17. sajandi alul ja oli kasutamiskõlblik vaid osaliselt.

1619. aastal nimetas Rootsi kuberner Eestimaal Gabriel Bengtsson Oxenstierna Toolse kantsi valitsejaks Hermann Wrangelli, kantsi sõjalise tähtsuse kaotamise järel liideti piirkond Selja mõisaga, mida 17. sajandil ka veel Toolse nime kandis. Selja mõisa maad olid juba Taani ajast olnud Wrangellide valduses, hiljem olid nad Rennenkampffide ja seejärel Girard de Soucantonite valduses.Põhjasõja käigus muutus linnus lõplikult varemeiks ja hüljati.