Mäesuitsu ohvripärnas on nii suur õõnsus, et inimene mahub sinna vabalt sisse. Rahvajuttude järgi olevat puu juures ohverdatud vanasti inimesi.
1999. a. mõõdeti pärna kõrguseks 14 m ja tüve ümbermõõduks 1,5 m kõrguselt 479 cm. Rinnakõrguselt mõõdetuna tulnuks tüve ümbermõõt üle 5 m, sest seal asub tüvel suur pahk.
Iidse pärna kohta on Kirjandusmuuseumi arhiivides rahvasuust talletatud mitmeid pärimusi. Meie rahvaluule kogumise klassik, Matthias Johann Eisen, märgib näiteks eelmise sajandi lõpul, et selles paigas asunud hiis. Hiies ohverdatud sõjavange. Nad poodud pärna oksa külge ja põletatud samas hiies asuval suurel kivil. Hiide maetud ka oma rahva pealikud. Igale kivile pandud kivi. Puu lähedale peitnud kohalikud inimesed kord sõjaajal ka aardeid.
Folkloor pole muidugi ajalooline tõde. Vaieldamatu tõsiasi on aga see, et sellesse paika on kunagi inimesi maetud. Arheoloogid on leidnud kalmistute jäänuseid kahest erinevast ajajärgust - eelmise aastatuhande algusest ja käesoleva aastatuhande teisest poolest. On tõenäoline, et selles paigas on kunagi olnud ka hiis, sest kalmistud ja hiied kuulusid tihti kokku. Hiies toimus kunagi kindlasti mingisuguseid ohverdusriitusi, kuigi mitte inimohvritega.
Pärnapuu on jäänud vanadusest kaunis põduraks - latv on kaua aega tagasi murdunud ja suur osa harudestki maha murdunud. Puu tüves on õõnsus, kuhu inimene vabalt sisse mahub. Seepärast ei saa pärnalt puiduproovi võtta ega aastarõngaste arvu järgi vanust kokku arvutada.
/---/
Hendrik Relve. Ohvripuud. Tln., 2003