Lohu I linnus, Lohu Jaanilinn, Henriku Liivimaa kroonikas castrum Lone, muistse Harju keskseid kindlustusi, endisest Lohu mõisast 1 km põhja pool, Keila jõe idakaldal jõekäärus 3 m kõrgusel kaldapealsel.
Umbes 5000 ruutmeetrit; kultuurkihiga kaetud linnuseõue ümbritseb lääne, põhja ja ida poolt hobuserauakujuliselt kulgev 4 - 5 m kõrgune vall, milles on tõenäoliselt olnud palkkonstruktsioonidega toestatud kuivmüürseinad. Põhja ja ida pool on valli välisküljel 20-25 m laiune ja 2 m sügavune lame nõgu ja selle välisservas 2 m kõrgune ebamäärane vallitaoline kuhjatis, arvatavalt looduslik.
Väravakäik on kagunurgas. Selle kõrval, linnuse idaküljel oli tõenäoliselt tornitaoline rajatis, kroonikas nimetatud summitas munitionis.

Lohu II linnus on neemiklinnuse tüüpi muinsalinn Keila jõe läänepoolsel 3-4 m kõrgusel kaldapealsel, Lohu Jaanilinnast (Lohu I linnus) 250 m lõuna suunas. 1000 ruutmeetrit hõlmav linnuseõu on lõuna poolt kaitstud 1 - 1,6 m kõrguse otsvalliga, madalduv põhjaots ulatub jõeni. Kaguosas tehtud kaevamiste järgi koosneb vall peamiselt kividest; välisküljel oli suurtest paeplaatidest kuivmüürsein, tugevasti varisenud sisekülg oli laotud peamiselt maakividest. Valli algne laius oli 6 m, kõrgus arvatavalt 3 - 3,5 m; valli harjal olid lisaks puitrajatised. Valli õuepoolset seina toestasid nelinurksed palkehitised (leitud tukke). Linnuse ida- ja lääneservas oli tõenäoliselt kitsam kivitara.
Oletatavalt pärineb 12. sajandist.
Võimalik, et Lohu II linnus oli eeskindlustus, mis kaitses Lohu külast Jaanilinna viivat teed ja jõest ülekäiku. Linnusealalt leitud 10. - 11. sajandi keraamika pärineb varasemast asulaga liitunud linnusest.

Allikas: www.raplamaa.ee