1995. - 1997. aastal toimusid arheoloogilised kaevamised ühel Tõnija ümbruse silmapaistvaimal muistisel - Tuulingumäe - nimelisel künkal (Mägi - Lõugas 1996, 1997; Mägi 1998).

Väliskuju järgi otsustades oli tegemist tarandkalmega, mis leidis kaevamistööde käigus ka tõestust. Künka nimi näis viitavat sellel paiknenud tuuleveskile, mida aga kohalik rahvas enam ei mäletanud. Nimi elab siiski kauem kui rahva mälu ning nii avastasimegi tarandkalme väljapuhastamisel, et osa sellest oli rikutud ilmselt mõnesaja aasta eest künkal paiknenud tuuleveski jala läbi.


Tõnija kalmed olid asjaarmastaja - arheoloogidele teada juba möödunud sajandil.
1911. aastal kaevas mõningaid Hiiepõldude kalmeid parun B. von Toll.
1920. aastate algul külastas piirkonda Soome päritolu arheoloog Aarne Michael Tallgren, kes Tartu ülikooli professorina pani aluse Eesti professionaalsele arheoloogiateadusele. 1921. aastal teostas Tallgren väiksemamõõtmelisi kaevamisi Tuulingumäel, mille tulemusi ta kirjeldas oma Eesti arheoloogia ülevaates (Tallgren 1925:47). Kuna Tallgreni kaevamisaruanne pole säilinud, ei ole võimalik tema kaevandit täpselt lokaliseerida.

Kaevamiste tulemustest järeldas Tallgren, et saarlaste matmiskombed rooma rauaajal (100 - 400 p. Kr.) ei võimalda eristada üksikmatuseid, eriti surnu põletamise tava tõttu. Tuulingumäe kalme dateeris ta sellest leitud luukammi järgi p. Kr. 4. sajandisse (Tallgren 1925:47, joon. 60).

Tallgreni dateeringu õigsusele on osutanud hiljem Eesti arheoloogiliste kammidega tegelenud Heidi Luik (suuline informatsioon) ning sellega pole vastuolus ka 1995. - 1997. aasta kaevamiste tulemused.
1995. aasta arheoloogiliste uurimistööde algul polnud Tallgreni kaevendist maapinnal selgeid jälgi märgata. Tuulingumäe künka idaots oli lõhutud 20. sajandi algul sinna võlvitud keldrit ehitades, mille käigus saadud üksikud leiud ärgitasidki Tallgrenit Tuulingumäel kaevama.
Keldrist edelasse jäävat umbes 3 x 3 meetri suurust madalat lohku võikski oletamisi pidada Tallgreni kaevendiks. Väikest, Tuulingumäe tallu viivat kruusateed rajades oli lõhutud ka künka lääneots, kuid nagu hilisemate kaevamiste käigus selgus, polnud kalme sinna ilmselt ulatunudki.