Teiste Saaremaa keskaegsete kirikute kõrval kipub Püha kirik kahe silma vahele jääma. Kirjanduses mainitakse teda tavaliselt ainult möödaminnes. Põhjuseks pole siiski kiriku vähene kuntstiväärtus, vaid see, et pärast suurt tulekahju Liivi sõja ajal on kirikut hiljem tugevasti krohvitud ning tema ehituslugu on uurijate eest palju varjatum kui teistel Saaremaa kirikutel. Siiski on just Püha kirikus huvitav jälgida ehituskikku mõtte ja kavade muutumist aegade jooksul.

Sarnaselt Kaarma kirikuga ning ilmselt selle otsesel eeskujul on Pühaski püstitatud esmalt käärkamber. Järgnevalt ehitati kooriruum ja kavandati ka pikihoone, mis praeusega võrreldes pidi tulema veidi kitsam. Sokli profiili muutmine näitab, et koori ehitas juba teine meister. Võimalik, et esialgu tuli kogudusel leppida ajutise puuehitisega. Kivist pikihoone koos konsoolitorniga lääneviilul (seda meenutavad säilmed praegusest tornist) on ehitatud koorist mõnevõrra hiljem. Nähtavasti alles 14. saj. II poolel on kirik võlvitud. Läänetorn lisati arvatavasti alles 1500. a. paiku. Kamin tornis osutab kiriku kasutamisele redupaigana. Just Püha kirik on ainus Eestis, mille kohta on olemas ka vastavad ürikulised teated: Liivi sõja ajal 1576. a. põletasid Vene väesalgad kiriku, sest selle võlvidel ja torni olid varjunud talupojad.