Pädaste Mõis asub Muhumaa kadakaste karjamaade, merre ulatuvate neemikute piirimail. Mõisa pargis kasvavad pärnad, vahtrad, saared haaravad endasse omalaadse, ühelt poolt 19. sajandil üldlevinud tudorarhitektuuri, teisalt kohalikke ehitustavasid peegeldava hoonestuse.

Mõisa varasem ajalugu sai alguse juba 16. sajandil, mil piirkond läänistati Knorringitele. 17. sajandi lõpus oli Pädastes lisaks puidust härrastemajale ja teistele kõrvalhoonetele veel suur viljapuuaed, mõisasüdame lähedusse jäävatele põldudele oli külvatud rukist, veidi kaugemale jäid kasemets, heina- ja karjamaad.

Pädaste mõis oli 18. sajandil suhteliselt heal järjel, nii nagu kogu tollane Muhu- ja Saaremaa. Mõisa viljasaak oli hea, põldudel kasvas raske teraga rukis, karjamaa oli toitev, lammaste vill ülihea, randadel võis leida külluses ehitustöödeks sobivaid kiviplaate. Mõisa õunu kasutati parematel aastatel koguni sigade nuumamiseks.
Tollane omanik O. v. Aderkass ei elanud siiski mitte mõisas, vaid koos perekonnaga Narvas. Pädastel puudus teenijaskond, suhteliselt vähest tähelepanu pöörati ehitusküsimustele.

19. sajandi keskpaigaks oli talupoegade arv mõisas kasvanud kahesajale.
Peagi alustati ka uue mõisakeskuse väljaehitamisega. 1875. aastal ehitatud härrastemaja on ühe-, keskosas kahekorruseline katusekorrusega kivihoone. Katusekorrust piirab kõigil neljal küljel sellest üleulatuv kõrge frontoon, mis peafassaadil lõpeb siledalt, teistel fassaadidel astmeliselt paikneva sakmestikuga. Peafassaadi kaunistab lai trepp, väike konsoolidele toetuv valurauast rõdu ning viilu keskele paigutatud Buxhoevdenite reljeefne dolomiitvapp.
Sisenedes hoonesse, jõuame aaderdatud puidust azhuurse vaheseinaga kaheks jagatud vestibüüli.
Selle taga asub saal, kust avar terrass viib kivimüüriga ümbritsetud parki. Anfilaadselt paigutatud esimese korruse ruumid asuvad kahel pool keskset pikikoridori.
Mitmetes härrastemaja ruumides on säilinud 19. sajandi lõpu kahhelahjud ja -kaminad.

Hoone esist avarat muruväljakut raamistavad kahes reas imposantsed maakivist kõrvalhooned. Need on ehitatud enam-vähem ühtses laadis, materjaliks lõhestatud raudkivid ja dekoratiivselt töödeldud dolomiit. Pädaste kõrvalhooned on maakiviarhitektuuri üks huvitavamaid näiteid Eestis.

Tõenäoliselt esimesena ehitati hobusetall ja tõllakuur. Viimane asus hoone keskosas, mille toob esile neljast massiivsest sambast ja kolmest kaarest koosnev dolomiitsammastik.
Peahoonepoolses tallis peeti sõidu-, merepoolses tööhobuseid.
Samal joonel paiknev endine juustuvabrik on piklik madal maakivihoone. Otsaseina sissekäigu kohal on näha dolomiittahvlit ehitusdaatumiga "1890". Ehitist kaunistavad sakmelised dolomiitplokkidest nurgad ja ukseraamistused ning samast materjalist aknaraamikivid.
Saare tingimustes oli juustuvabriku näol tegemist omamoodi suurtootmisega: aastas töötati läbi umbes 100 000 toopi piima, mida osalt saadi oma karjalt, osalt toodi mujalt, mõnikord koguni Muhumaa keskele jäävast Liiva külast.

Omapärane ehitis on kahekorruseline ait. Hoone esifassaad on kujundatud jõuliselt eenduva keskrisaliidi ja madalat arkaadi toetavate tüsedate sammastega. Ehitusaastat tähistab arv "1879" viilule müüritud plaadil. Aidast mere poole jääb väiksem maakiviehitis - sepikoda, selle kõrval samalaadne puutöökoda. Viimast kaunistaval kivitahvlil on kujutatud höövli, raamsae, peitli ja puuri kontuurid.
Ka oli mõisal veel tuulik, lubjaahi ja telliselööv.