Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Baltiriikides ja sellisena vaieldamatult ka rahvusvahelise tähtsusega arhitektuurimälestis.

Linnuse ehituslugu on tihedalt seotud eestlaste võitlusega saksa feodaalide vastu. 1227. aastal alistus ristirüütlitele viimane Eesti maakond - Saaremaa. 1228.-1234. a. formeerus Läänemaast ja Lääne - Eesti saartest järjekordne feodaalriigike - Saare-Lääne piiskopkond pindalaga umbes 7600 km². Piiskopkonna keskuseks oli alates 1265. a. Haapsalu.

Võõras võim Saaremaal jäi esialgu siiski nõrgemaks ning võrreldes mandri - eestlastega säilitasid saarlased mitmeid eesõigusi. Sellele vaatamata puhkes ühtelugu vastuhakke ja ülestõuse, neist ulatuslikem 1260. aastal. Varsti pärast ülestõusu mahasurumist rajas teine siinne feodaalriik - Liivi ordu, kellele kuulus Ida - Saaremaa ja Muhu, oma tugipunktina Pöide tornlinnuse. On võimalik, et Kuressaare vanim kivilinnus - piiskopi kants - rajati kastell - linnusena umbes samaaegselt, 1260. aastate I poolel.

Kuressaare linnus jäi Saare - Lääne piiskoppide residentsiks Liivi sõja alguseni.
XIV sajandi lõpus - XV sajandi alguses rajati lisaks XIII sajandist pärinevale ringmüürile uus võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Seda tingis vajadus tugevdada linnuse kaitsevõimet seoses tulirelvade kasutuseletulekuga. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavatises säilunud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev 1971. - 1972. a. restaureeritud Suurtükitorn pärineb 1470. aastaist.

1559. a. müüs piiskop Johannes V Münchhausen oma valduse Saare - ja Kuramaal taanlastele. XVII sajandi alul mindi seoses suurtükkide tulejõu suurenemisega keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindluseks. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Tööd algasid 1600. a. paiku ja kestsid 1640. aastani. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 m laiuse mereveest täituva vallikraaviga.

Vastavalt 1645. a. sõlmitud Brömsebro rahulepingule läks Saaremaa Rootsi valdusse. Ei ole teada, kui suur oli linnuse asukate arv erinevate piiskoppide ajal, küll aga on andmeid hilisemast perioodist. Nii on teada, et 1618/1619 finantsaastal oli linnuses palgal 47 mitmesugust ametimeest ja teenijat ning 50 palgasõjaväelast, neist 36 lihtsõdurit ja 8 relvaseppa. Pea samal ajal (1623. a.) oli kahureid 116.
1645. a. oli garnison seoses sõjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasõdurit ja 800 talupojast maakaitseväelast.

1684. a. otsustasid rootslased kindlustussüsteemi järjekordselt moderniseerida. Juba varem (1676. a.) toodi kindluse värav Suurtükitorni juurest praegusele kohale ja rajati selle ette esimene väike raveliin (eelkindlustus) praeguse võõrastemaja kohale.
Prantsuse fortifikatsiooniinseneride ideede põhjal koostasid E. Dahlberg ja P. Essen projekti, mille järgi ehitati uued võimsad tänapäevani säilinud bastionid ja rajati raveliinid. Tööd katkestasid 1706. aastal, kusjuures merepoolne edelaraveliin jäi ehitamata.

15. sept. 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanuta Vene vägedale üle. 1711. a. kevadel Vene garnison lahkus. Õhati bastionide tiivad, Suurtükitorn, osa konvendihoone võlve ja Kaitsetorni sisemus. Seejärel jäi konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hooleks. 1762. a. katustati uuesti edela - ja loodetiib, 1806. a.remonditööde käigus kirde - ja kagutiib ning rajati uued võlvid peakorruse ristikäigus. 1791. a. lammutati Kaitsetorni lagunenud ülemised korrused. Mitut ruumi kasutati XVIII ja XIX sajandi I poolel viljalaona. Alates 1783 kustutati konvendihoone kindlustuste nimekirjast.

1836. a. kustutati kogu kindlus lõplikult Tsaari - Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovihoones asus aastal 1868 - 1878 vaestemaja. Aastail 1904 - 1912 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles Kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Peakorrusel kujundati ja sisustati rüütelkonna kantselei- ja esindusruumid, keldrikorrusel kohandati ruumid pangale ja arhiivile, ülakorrusel muuseumile.

1968. a. alustati Kuressaare linnus - kindluse põhjalikku restaureerimist arhitekt K. Aluve projekti järgi. Töö teostajaks oli Saaremaa Restaureerimisvalitsus. Esimesena taastati osa kirdevalli ja idabastioni müüritisest ning Suurtükitorn. Järgnes konvendihoone üle kümne aasta kestnud ennistamine, eesmärgiks anda mälestisele põhiliselt keskaegne ilme ja võimaldada selle tänapäevane kasutamine. Mahukamaiks töödeks oli algsete katuste ja kaitsekäigu taastamine, uute vahelagede ehitamine. Kaitsetorni varustamine betoontrepiga, vahepeal suurendatud aknaavade kinnimüürimine.

1985. a. alanud restaureeimistööde teisel etapil taastati linnuse eelkindlustused ja eksponeeritakse need, kui ilmekas näide kaitseehitiste arengust XIV - XVIII sajandil.