Uue-Saaluse (saksa keeles Neu-Salishof) nime on esmakordselt mainitud 1540.aastal, mil Tartu piiskop Johan läänistas Vastseliina lossiülemale Reinhold Salisele 12 ½ adramaad maad. Esimese omaniku Salise järgi saigi mõis oma nime - Saaluse. Edasi on mõis olnud mitmete mõisnike valduses. Pikemat aega on mõisat valitsenud Glasenapid, Müllerid ja Maydellid. 1840.aastal müüakse mõis Constantin Fr. Maydellile, kellede suguvõsa valduses oli mõis kuni Vabadussõjani.

Constantin Maydell tegi mõisas hulk ümberkorraldusi. Paisutati kolm mõisast lõuna pool asuvat väikest soojärve, Iskna ojal muudeti suunda ja juhiti paisjärve. Tekkis 27,4 ha suurune järv mitme saare ja poolsaarega. Järvest langeva vee jõul hakkasid tööle villatööstus, mehhaanika- ja puidutöökoda, tööle hakkasid vesiveskid, kus jahvatati jahu ja lõigati laudu. Poeg Richard Maydell jätkas mõisa tööstuse moderniseerimist. Käiku läksid aurujõul töötav piimatööstus ja elektrijaam, mis andis voolu häärberi valgustamiseks. 1888.aastal valmis järvesaarele piiritusevabrik. Osteti viljapeksugarnituur, mis toodi Riiast kohale hobustega. Naisevõtuga kaasnenud kaasavaraga tehti mõisahoonele remont ja tehti sellele juurdeehitus. Lisaks pidas Richard Maydell veel Võrus Sillakohtuniku ametit.

Kolmas põlv Maydelle ei olnud eriti hea majandusmees. Siiski oli ta mõisarahva silmis hea ja lahke härra, kes oli Tartus arstiametit õppinud ning lihtrahvastki lahkesti aitas. Saksa okupatsioonivägedega koostööd teinud Arthur Maydell koos perekonnaga lahkus 1918. aasta sügisel mõisast, seoses olukorra muutumisega riigis. Mõisa vara kanti sõdurite ja mõisarahva poolt laiali.

Mõis riigistati ja pärast 1919. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud maaseadust jagati mõisa maad Vabadussõjast osavõtnutele ja mõisa töölistele. Ka piiritusevabrik, meierei ja veski krundistati ning anti rendile, hiljem krundid müüdi. Mõisahoones elasid uus-asunikud niikaua kui oma majad valmis said, hiljem jäi hoone kasutult seisma ja lagunema.

Kohaliku rahva arvates sobis mõisahoone ümberehitamise korral koolimajaks. Arvamuste lahkumineku tõttu vallavolikogus jäi koolimaja tegemata. Hoonet kasutati vaid koolipidude ja rahvapidude korraldamiseks, kuid seltsielu Saaluses oli aktiivne ja rahvast palju, seetõttu jäi mõisa saal kitsaks. Kahel aastal oli mõisahoones Siksali kooli 5. ja 6. klass, needki viidi hiljem tagasi Siksalisse kuna mõisahoone katus lagunes. Eriarvamuste ja lahkhelide tõttu vallavolikogus jäi maja hooletusse. Nimelt peeti järve olemasolu kooli vahetus läheduses lastele ohtlikuks.

Mõisahoone lagunes, katus ja lagi kukkusid kokku ning seinad ja ahjud kanti ümbruskaudse rahva poolt kivikaupa laiali. Meiereisse tehti kohalike talupidajate poolt piimaühistu, sai viiekümnenda aastate lõpus tuleõnnetuses kannatada, ehitati osaliselt uuesti üles ning oli kasutuses korterina ja piima vastuvõtu punktina edasi seni kui Võrus sai valmis suur piimakombinaat.

Mõisa magasiait osteti kohaliku seltsi poolt ja ehitati ümber rahvamajaks. Rahvamaja ja raamatukogu töötasid kuni likvideerimiseni 1965.aastal. Samas majas asus ka kauplus kuni sulgemiseni 1996.aastal. Kolhooside ajal kasutati veel mõisa karjalauta. Praeguseks on mõisa hoonetest alles üksnes varemed, kasutuses on veel vaid elamuteks ümber ehitatud endine mõisa moonakamaja ja üks osa tallidest. Varemetes on ka veel hiljuti kasutuses olnud rahvamaja (ait) ja meiereihoone.