Kõrgessaare- Puski- Paope-Käina teeristi kõrval asus Eesti esimene 1628-1664 töötanud klaasivabrik. Selle võõrkeelne nimi Glashütte andiski praeguseni käibiva kohanime Hüti.

Klaasikoda rajati Jakob De la Gardie eestvõttel. Kohal oli tollal mitu soodsat tegurit: teede sõlmpunkt, veekogu, peenike valge liiv, küllaldaselt metsa küttepuudeks ning odav pärisorjade tööjõud.
Ettevõtte klaasimeister oli Jost Wentzell, kes rajas esimese ahju 1628. aastal. 16931- 1632. Aasta paiku ta kas lahkus või suri. Uus klaasimeister Pauell Gauwkunkell saabus Rootsist 1634. Aastal. Gauwkunkell oli rahvusvaheliselt tuntud isik: 1620ndail aastail töötas ta Rootsis Smölandis kindraladmiral parun Gyllienhielmi Trestenhulti klaasikojas. 1631. aastal kutsus Vene tsaar mehe Venemaale, et ta sealgi klaasikodasid asutaks. Pauell Gauwkunkell rajas Hütti uue klaasiahju, mis jäi Hiiumaa ettevõtte suurimaks ja mida kasutati 1664. aastani, mil klaasikoda tegevuse lõpetas. Ettevõtte territoorium hõlmas üle 2500 m2 suuruse maa-ala.
Klaasikoja varasema perioodi toodangust ei ole andmeid säilinud. On ainult teada, et 1637-1638. aastal saadi peamine tulu aknaklaasist, laboratooriuminõudest ning apteegi- ja meditsiiniklaasist.
Uute tooteartiklitena ilmusid veidi hiljem pesemis(tualett)pudelid, viina-, mõõdu- ja silmaloputusklaasid. Jätkus ka aknaklaasi valmistamine.
Pauell Gauwkunkell lahkus Hüti klaasikojast 1647-1648. aasta paiku. 1649. aasta alguses oli klaasimeistriks tõenäoliselt Rootsist tulnud Jürgen Kelpien, kes ehitas 1648-1649. aasta paiku kolm väikest klaasiahju.
Hiilgeajal 17. sajandi keskel töötas ettevõtte 30-35 inimest, peale nende sunniti talupoegi klaasiahjude juures abitöid tegema.
Klaasikoja töösse tõi probleme turu vale hindamine. Rootsis tekkis mitu konkureerivat etteõtet ja ka Venemaa turg osutus ülehinnatuks. Seetõttu jäid Hiiumaa klaasikojas juba 1648 ja 1649. aastal palju tooteid lattu seisma. Viimaseks teadaolevaks klaasimeisriks tuli Hiiumaale 1651. aastal Saksa päritoluga Wilhelm Breidenstein (ka Breytenstein, Breitenstein). Pärast Jakob De la Gardie surma 1652. Aastal tegeles tema siinsete valduste omanikuks saanud noorem poeg Axel Julius De la Gardie veel paar aastat klaasikojaga, aga tulude väiksus ja pahanduste suurus sundisid ta 1655.aastal selle sulgema. Siiski käis töö aeg- ajalt edasi ning veel 1662.aasta novembris saadeti Hiiumaa klaasikojale materjale ja osteti hädavajalikku kaupa.

Uurimuse sellest omaaegsest suurettevõttest tegi professor Maks Roosma, kelle eestvõttel toimusid siin aastatel 1958-1961 väljakaevamised. Kokkuvõte avaldati 1966. a. brośüürina “Hüti klaasikoda Hiiumaal”( kirjastus Kunst 1966).
Väljakaevamiste leiud kinnitasid Jakob De la Gardiele kuulunud klaasivabriku mitmekülgset toodangut. Siin valmistati aknaklaasi, laboratooriuminõud, apteegi- ja meditsiiniklaas, pesemis- (tualett)pudelid,  mitmevärvilisi tahvleid, mitmesuguseid pudeleid ja lauanõusid, aga ka viina- mõõdu- ja silmaloputus-klaasid jne.
Klaasikoja areng ei olnud stabiilne, vahetusid meistrid, keda seal oli töötanud 4.
Säilinud on meister Wilhelm Breitensteini palvekiri Tallinna raele, milles ta kurdab, et pahatahtlikud inimesed on teda härraste silmis diskrediteerinud ja ta oli sunnitud töö seal katkestama.
Et selline tööstus mõjus laastavalt talupoegadele, kõneleb rootslaste palvekiri 1664. aastast, kus on öeldud, et koormised on 10-kordistunud. Eestlaste olukord oli muidugi veelgi hullem.