Vabadussilla asukohta peetakse muistseks Emajõe ületuskohaks, mille kaudu käis kaubavedu Venemaa linnade ja Eesti maakonnakeskuste vahel. Esimesed kirjalikud andmed keskaegses linnamüüriga ümbritsetud Tartus Vene värava juures paiknevast sillast pärinevad aastast 1554. Samas leidub aastast 1598 andmeid silla halvast seisukorrast, mistõttu palutakse linnalt uue silla rajamist.

17. sajandi linnaplaanid sellel kohal silda ei näita. Vene väed ehitasid Tartu piiramise ajal ülespoole endist Vene silda ajutise silla vägede ületoomiseks. 1772. aasta Tartu plaanidel on näidatud sellele kohale projekteeritud kivist sild. Seda silda aga ei ehitatud.

Uue sillana rajati 1810. aastal puusild, mis amortiseerus üsna kiiresti ning juba 1823. aastaks oli sild muutunud ohtlikuks. Puusild lammutati ja aastal 1826 rajati uus puusild. Uue puusilla plaani tegi ehitusmeister Geist ja see läks maksma 18 475 rubla. Selle silla eluiga oli pikem kui eelneval puusillal, kuid 1923. aastal süttis sild põlema. Arvati, et tuli sai alguse auriku sädemest. Põlengu tulemusena sai tugevasti kannatada silla konstruktsioon, mistõttu seda polnud võimalik taastada.

Kuna ei peetud võimalikuks puusilda taastada, otsustas linnavolikogu ehitada selle asemele püsivamast materjalist uue silla. Kaaluti silla ehitamist lahtikäivana, mis võimaldanuks läbipääsu ka suurematele veesõidukitele. Siiski jäeti see kui kulukam võimalus kõrvale, sest Emajõel oli juba sildu, mis niigi takistasid suurte veesõidukite liiklemist. Raudsild oleks tulnud odavam, kuid selle vastu oli kaitseministeerium, kes nõudis tugevat ja laia silda. Lõpuks osutus kõige sobivamaks ehitada sild raudbetoonist.

Kuulutati välja rahvusvaheline kavandite võistlus. Mitmete riigiasutuste esindajatest kokku pandud žürii tunnistas parimaks ja hinnalt vastuvõetavaks saksa firma kavandi. Linnavalitsus ühines žürii otsusega ja astus firmaga läbirääkimisse. Selle vastu aga protesteerisid ägedalt kodumaised võistlejad. Ka ähvardati tagasi võtta riigi toetused, kui töö välismaalastele antakse. Linnavalitsus oli sunnitud läbirääkimised lõpetama. Võistlusele esitatud tööde hulgast valiti Tallinna O.Ü. ehitustehnika kontori „Estoruss” pakkumine ja leping sõlmiti 1924. aasta maikuus. Tööd pidid olema lõpetatud sama aasta 1. detsembriks, kuid mitmesuguste takistuste tõttu ei jõutud tähtaegselt valmis ja linnavalitsus oli sunnitud lepingu tähtaega pikendama. 22. detsembril 1925 anti sillale nimeks „Vabadussild”. Aastalõpu päevil tegi tehniline komisjon silla proovimise ja 4. jaanuaril 1926 avati sild liiklemiseks.

Vabadusesilla pikkuseks oli 64,5 meetri ja laiuseks 13,6 meetrit (10 meetri laiune sõidutee + 2 kõnniteed). Sild ehitati kõrgem kui oli olnud eelmine puusild. Silla otstesse oli kaldale projekteeritud jalakäijatele mõeldud trepid ja platvormid ning jõe kaldakindlustus. Vabadussilla ehitus läks maksma 24,8 miljonit marka. Vabadussild oli esimene Eesti Vabariigis ehitatud raudbetoonsild.

Sild hävis Teises maailmasõjas. Selle õhkisid venelased 1941. aasta 10. juuli õhtul. Sakslaste ehitusorganisatsioon „Todt” alustas 1942. aasta alguses silda algse projekti järgi taastama. Puust käsipuudega sild valmiski 1943. aasta kevadeks, kuid järgmise aasta 25. augusti keskhommikul õhkisid taanduvad sakslased silla ise uuesti.

3. juunil 1993. aastal valmis rauast jalakäijate sild Vabadussilla asukohale. Ehitajaks oli sillafirma K-MOST. Endise Vabadussilla pead rekonstrueeriti, säilitati üksnes betoonaia motiiv.

184 meetri kaugusel olev Kroonuaia sild valmis endise pontoonsilla asemele 1996. aasta lõpus. Info: www.tartu.ee

Uus Vabadussild avati 30. juulil 2009.