Püssirohukelder on ehitatud piiskopilossi eeslinnusest eraldavasse kraavi 1767. aastal. Oli Püssirohukeldrina kasutusel 1809. aastani. Kuni 1982. aastani oli hoones mitmete asutuste ladu, hiljem renoveeriti toitlustuskohaks.

Kelder on ehitatud Toomemäge liigendanud vagumusse. Ehituseks kasutatud tellised saadi keskaegse Maarja kiriku varemetest, mis ülikooli arhitekti J. W. Krause teatel selleks lammutati. Vagumuse täitmiseks saadi materjali ka piiskopilinnuse müüridest. Ehitus koosneb eelkeldrist, selle taga asuvast peakeldrist, viimast kolmest küljest ümbritsevast koridorist ning õhusahtist, mis Tähetorni lähedal maapinnani ulatub. Põrandast nelja meetri kõrgusel algab teravkaarne võlv. Keldril on ainult üks välissein Toomemäe kirdenõlval.

Püssirohukelder ehk laskemoonaladu valmis XVIII s. 70. aastatel. Kindluse ehitustööde seiskumise järel kuulus aastatel 1778- 1800 linnale. 19.s. algul anti muldkindlustuste ala koos keldriga ülikoolile. 1827. aastal rentis ülikool keldri õlletööstur Schrammile. 1896.a. alustas ülikooli matemaatika- füüsika teaduskond seal maavärisemise ning magnetiliste nähtuste uurimist. I maailmasõja ajal evakueeriti keldris asunud instrumendid 1915. aastal Venemaale. Hiljem kasutati keldrit peamiselt juurviljalaona. Praegu asub seal restoran.