Lõhavere linnus asub Viljandi maakonnas Suure- Jaani ja Olustvere vahelise maantee 3. kilomeetrilt mõnisada meetrit eemal. Lõhavere puhul on tegemist ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga. Selleks oli Põhja-Sakala vanem Lembitu, kes langes 21. septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Lõhavere linnus oli kasutusel 13. sajandi alguses.

Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka Läti Henriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust.

Lõhavere Linnamäge on uuritud arheoloogiliselt Harri Moora juhtimisel. Leiumaterjali hulgas on naaskel, nuga, tuleraud, hõbe- ja pronkshted, aga samuti noole- ja odaotsi, mõõgatükke ja isegi üks terve mõõk.
Linnamägi kujutab endast neemikut, mida on kuntslikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel kõrgus ka mitu vahitorni. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asusid kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.

Säilinud on linnuse kõrge muldkeha, ja  linnamäele on püstitatud huvitav graniitplokkidest mälestusmärk.
Monument asub Lõhavere linnamäe läänepoolse otsa vastas oleval madalal neemikul ning on valmistatud punase graniidi tahukatest. Kahele tahukale on raiutud väljavõte Henriku Liivimaa kroonikast eesti ja ladina keeles. Monument avati madisepäeval, 21. septembril 1969. a. Monumendi autorid on arhitekt Ülo Stoor ja skulptor Renaldo Veeber.

Linnamäe jalamile on rajatud parkla koos piknikukohaga.

foto: Vikipeedia