1913. aastal valminud Soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekteeritud juugendklassitsistlik Eesti Teater Estonia hoone oli suurim tollases Tallinnas.

Kahetiivalise ehitise ühte poolde kavandati teatri-, teise kontserdisaal. Nii on see tänaseni. Võimsate saalikorpuste vahele jäi algselt madalam restoraniga (Valge saal) keskosa, selle ette aga sammastikuga siseõu, mis maja arhitektuuri eriliselt ilmestas. Teatri- ja kontserdimaja avati pidulikult 24. augustil 1913. Skulptor August Weizenberg kinkis teatrile selle puhul oma kaks kauneimat marmorkuju — "Koidu" ja "Hämariku", mis ehtisid kunagi teatrimaja Punast saali.

Nõukogude lendurite totaalses pommirünnakus Tallinnale 1944. aasta 9. märtsi õhtul hävis ka „Estonia” hoone. Teatri- ja kontserdimaja renoveeriti 1940-ndate aastate teisel poolel arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi. Kotli projekt oli inspireeritud 1930. aastate uusklassitsismist või ajastu nõuetele vastavast stalinistlikust klassitsismist. Arhitekt püüdis säilitada hoone Estonia puiestee poolse fassaadi ilmet, ülejäänud fassaadide ilme muutus põhjalikult. Muutus ka interjöör, mis kaotas oma kaunid juugendlikud jooned ja muutus klassitsistlikult rangemaks.

1946. aastal taasavas oma uksed kontserdisaal, 1947. aasta oktoobris ka teatrisaal. Ehitus jõudis lõpule 1951. aastal, tõsi kahe saali vahele jääv madalam osa rekonstrueeriti alles 1991. „Estonia” talveaiana. Kuigi maja kuulub tänapäeval endiselt „Estonia” teatrile, tegutsevad selles praegu siiski kolm iseseisvat institutsiooni — ühes tiivas Rahvusooper „Estonia” ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

2003. aasta sügisel valmis teatris polüfunktsionaalne kammersaal, 2004. aasta sügiseks sai teatrisaal endale ajastukohase lavakonstruktsiooni, teatri 100. aastapäevaks renoveeriti suur saal ja publiku jalutusruumid, valmisid ka uued kohvikud ja baarid.