Toompea lossi ajaloolised tornid on lahutamatu osa Eesti võimu loost. Keskajal oli torne neli - Pikk Hermann, Landskrone, Pilsticker ja Stür den Kerl – ning need kaitsesid lossi nelja nurka. Aja jooksul on neid vastavalt vajadusele ümber ehitatud ja Stür den Kerl ka lammutatud. Tähtsaim torn on tänapäeval Pikk Hermann, mille tipus, 95 meetri kõrgusel merepinnast lehvib meie iseseisvust sümboliseeriv Eesti lipp.

Liivimaa Ordu rüütlid jõudsid 14. sajandi teisel poolel veendumusele, et taanlaste poolt Toompeale rajatud linnus ei vasta enam kaitsenõuetele. Nii ehitasid nad lisaks mitu erineva suuruse ja funktsiooniga torni, et need kaitseks linnuse kõiki nurkasid.

Linnuse kirdenurka ehitati ümar suurtükitorn Landskrone, kagunurka kaheksakandiline Stür den Kerl, edelanurka Pikk Hermann ja loodenurka väike Pilstickeri torn. Praeguseni on neist alles vaid kolm, sest Stür den Kerl lammutati Kubermanguvalitsuse hoone rajamisel 18. sajandi teisel poolel.

Pika Hermanni torn
 

Pikk Hermann on meie riigi iseseisvuse tähtsaimaid sümboleid. Sinna heisatakse iga päev päikesetõusul muusikalise signatuuri saatel Eesti riigilipp. Eesti ajaloo murranguliste sündmuste tagajärjel on Pikk Hermann olnud vahel sunnitud kandma ka mitme võõra riigi lippu.

Sinimustvalge lipp heisati Pika Hermanni torni esimest korda 12. detsembril 1918 ja see jäi sinna 1940. aasta suveni.
 

Pärast aastakümneid kestnud Nõukogude okupatsiooni heisati sinimustvalge lipp taas 24. veebruaril 1989. Pika Hermanni torni lipud nummerdatakse ja arhiveeritakse peale kasutamist. Aasta jooksul vahetub harilikult kuus lippu. Lipud valmistatakse Lipuvabrikus spetsiaalsest ilmastikukindlast kangast.
 

Pikk Hermann, mis saksa keeles tähendab pikka sõdalast või suurt pealikut, on praegu algsest kolmandiku võrra madalam. Torni ehitati kolmes järgus 14. sajandi keskpaigast kuni 16. sajandi alguseni. Valminud 83-meetrine Pikk Hermann oli keskajal kõrgeim kivitorn Läänemere ääres. Algselt täitis see vahi- ja kaitsetorni ülesannet ning sealt võis näha kogu ordulinnale vajalikku ala. Et valvuritel oleks mugavam, oli torn ka köetav – alumisel korrusel asus hüpokaustkütte põhimõttel töötanud kerisahi. Ahju kuumenedes korstnalõõr suleti ja soe õhk tungis mööda uuristatud kanaleid alumiselt korruselt ülemistele.

Toompea lossikompleksil on neli osa ja selle hoovis paikneb Riigikogu hoone. Idaosas asuvad Valge saal, Riigikogu esimehe ning komisjonide ja fraktsioonide ruumid. Lossi lõuna- ja lääneosas on Riigikogu liikmete kabinetid. Istungisaal asub Riigikogu hoones. Põhjaosas paiknevad kantselei tööruumid. Mitmesuguseid stiile ühendav lossikompleks on oma praeguse kuju saanud paljude sajandite vältel.