100 % ohutust päästmisel pole olemas.
Õnnetusi on lihtsam ära hoida, kui nende tagajärgi likvideerida. Veekogu ega teda kattev jää ei ole kunagi süüdi, kui inimesega õnnetus juhtub - süüdi on olukorda ebaõigelt hinnanud inimene. Veeõnnetuste üheks peamiseks põhjuseks ongi oma võimete ülehindamine ja oskamatus looduse märke lugeda (piisava tõsidusega võtta). Samuti lohakus, hoolimatus ning mõnikord lausa rumalus. Paljud traagiliselt lõppenud veeõnnetused võinuks esmaseid ohutusnõudeid jälgides olemata olla.
Eskimotel on kõnekäänd: ‘’Jääle minnes oska "lugeda" jääd’’. Jää tugevust saab hinnata nii teoreetiliselt, visuaalselt kui praktiliselt.
Teoreetiliselt me teame, et kui ikka 2 nädalat olnud õhutemperatuur -27 C siis see jää peaks olema piisavalt tugev. Kuid tugev milleks? Kas jala üle jõe jalutamiseks, jõe ületamiseks ATV’ga ja autoga või koguni jääralliks?
Visuaalselt (vaatlemise teel) oskavad jää olukorda hinnata inimesed, kes sellega igapäevaselt kokku puutuvad. Võimalik on seda teha värvuse järgi, kuid kogenematule inimesele annab see sama täpse tulemuse, kui näiteks kilomeetri kaugusel lagedal väljal kihutava auto kiiruse kindlakstegemine silma järgi. Tulemus võib olla vägagi kõikuv.
Praktiline jää hindamine tähendab sisuliselt jää paksuse mõõtmist. See on eelmiste meetoditega võrreldes täpseim, kuid nõuab abivahendi (näiteks jääpuuri) kasutamist. Teadmiseks niipalju, et inimest kannab "terve" jää, mille paksus on 7 cm, kuid arvestama peab siinjuures seda, et kevadine ja sügisene 7 cm paksune jää ei pruugi inimest kanda ja seetõttu soovitavad põhjamaade vetelpäästjad minna jääle, mille paksus on vähemalt 10 cm. "Terve" jää tähendab seda, et jää on ilma pragude, lõhede ja lahvandusteta (väljanägemiselt ühtlane ja sile). Pikipragu vähendab jää tugevust ligi 25 % ja ristipragu ligi 40%.
Samas ei anna ka jää mõõtmine 100 % teadmist jää olukorrast. Põhjuseid on siin mitmeid.
Esiteks on jää paksus ja tugevus väga erinev ka sama veekogu piires. Teiseks võivad jäätingimused muutuda tundidega. Näiteks hommikul tööle või kooli minnes ületatud jõejää ei pruugi õhtul sealt üle jalutada soovivat inimest enam kanda.
Paljudes kohtades on jää reeglina õhem ning selle kandevõime ettearvamatum.
Ole eriti tähelepanelik järgnevates kohtades:
* kohad, kus kasvavad kõrkjad;
* madalikukohad (Männiku karjääris vajus kalamees läbi jää kohas, kus veel sügavus oli 2,5 m. Paarkümmend meetrit eemal kandis jää autot ja seal oli sügavust 7-8 m;
* allikakohad (lumekatteta jääl on allikakohad näha tumedamate laikudena);
* kohad kuhu suubub kanalisatsioon või jõgi (oja, kraav);
* voolava veega veekogus on jää alati nõrgem kui järves või tiigis;
* koolmekohad;
* kohad kus jõgi kitseneb või teeb pöörde;
* laevatee ehk farvaater.
Traagiliselt lõppenud veeõnnetuste üheks põhjuseks on see, et matkama või kalale minnes ei arvesta inimesed läbi jää vajumise võimalusega. (Samas, kui paljud meist mõtlevad hommikul autoga tööle sõites, et võivad sattuda avariisse). Kuna sellise variandiga arvestamine tundub mõistusele justkui veidi vastuvõtmatuna, ei tehta ka võimaliku õnnetuse puhul kiireks reageerimiseks erilisi ettevalmistusi. Samas saab vahel mõne lihtsa võttega muuta jäätunud veekogudel liikumine enda jaoks palju turvalisemaks.
Mõningad soovitused talvel veekogudel liikumiseks:
* Ära kanna võimalusel kummikuid, sest neid ei saa sa vette kukkudes jalast ära. Samuti on nendega raske jääaugust välja ronida.
* Võta jääle minnes kaasa jäänaasklid ja pane nad kaela või mujale kergesti kättesaadavasse kohta (seljakotis või taskus olevatest jäänaasklitest ei ole ohusituatsioonis suuremat kasu).
* Kui sul ei ole kasutada päästevesti võib seda asendada seljakott selles oleva veekindlasse kilekotti pakitud vahetusriietega (tuulepluus, fliis, sokid, kindad, müts-sõnaga see, mis võib läbi jää vajudes märjaks saada). Seljakotis olev veekindlalt suletud kilekott riietega hoiab teid pinnal ning kuivad vahetusriided on pärast jäist suplust nii ehk naa vajalikud.
* Jääl liikumisel on abi niinimetatud jääkepist. Tegemist on umbes kahe meetri pikkuse, ühest otsast terava puust kepiga. Sellega saab kontrollida jää tugevust, läbi jää vajudes saab seda ulatada abivajajale või päästjale ning üksi liikudes on millele jääaugust välja ronimisel toetuda.
* Mida tormakamalt ja kiiremini sa jääl liigud seda hiljem avastad, et jää sind enam ei kanna.
Jääle minnes võib alati kasu olla vilest, mobiiltelefonist ja umbes 20 meetri pikkusest nöörijupist. Vile kostub inimese häälest palju kaugemale ning selle puhumisel kulub hüüdmisest palju vähem energiat. Mobiiltelefoni kasutamist pole vaja ehk kellelegi õpetada ning nöör võib olla abiks nii kellegi jääaugust väljatõmbamisel, transpordil kui ka ajutise varjualuse ehitamisel.
Tegutsemine läbi jää vajumisel
Isegi kui te olete hoolikalt tutvunud ilmastiku ja jääoludega ning teil on suurepärane varustus, võite te läbi jää vajuda. Mida teha, kui tunnete, et jää enam ei kanna?
I. Esimene reegel, tuleb peatada sügavamale vette vajumine. Ajage käed laiali ja kallutage ennast tahapoole, et käte ja kehaga pidurdada ning peatada oma vajumine vette.
II. Teine reegel, mida rutem te välja saate, seda vähem teil riided märguvad ja seda vähem kulub teile jõudu väljaronimiseks.
Veest väljaronimisel peaks järgima mõningaid olulisi punkte:
* Pööra ennast näoga tuldud suunda (tulles jää teid seal ju ometi kandis).
* Toeta käed (peopesad, sõrmed harali) koos randmetega õlgade laiuselt jääle nii, et ka küünarnukid toetuksid jääle.
* Tõsta oma jalad võimalikult veepinnale (parim keha asend ujumiseks on horisontaalne ning vee alla vajumiseks püstine ehk vertikaalne).
* Kui sul on jäänaasklid, siis suru nende teravikud jäässe, toeta oma keharaskus jääle suunaga taha (mitte suunaga otse alla) ning ennast tugevate jalalöökide edasi lükates ning kätega jääle toetudes tõmba ennast jää peale.
* Jääd ei tohi suruda otse alla. Nii murdub see kõige lihtsamalt. Püüa ennast jääle libistada võimalikult suurt jääpinda enda alla haarates ning jääd justkui jalgade suunas lükates.
* Anna oma hädasolekust teistele märku, hüüa või vilista.
* Tagasihoidlikkus pole hädaolukorras vooruseks ning vees oleva inimese jaoks on olulised ainult kaks kriteeriumit- kas abi saabub õigel ajal või mitte. Seega- anna oma hädast teatades abistajatele võimalus kiiresti reageerida.
* Väldi õlgade ja pea märjakssaamist.
Viimane soovitus võib tunduda ebaolulisena, kuid pea kaudu antakse ära suur hulk soojust ning märg pea kiirendab oluliselt külmetumist ja alajahtumist.
Jääle saades rooma või rulli ennast tuldud teed tagasi, sest seal on jää kandevõime juba kontrollitud. Nüüd jääb vaid tuulevarjulises kohas riided vahetada (kui need muidugi kaasas on) ja ruttu kusagile sooja. Ära häbenege astuda sisse lähimasse majja või peatada autot, et abi saada.
Kui te olete juba hüpotermias st mahajahtunud, teie kehatemperatuur on langenud alla normi siis peab meeles pidama, et ülessoojendamine peab toimuma vastupidiselt külmumisele st. seest väljapoole. Tuleb hingata sooja õhku ja juua (ainult teadvusel inimesele tohib juua anda) sooja, kuid mitte soojemat kui + 40 kraadist vett. Kui inimese tüvetemperatuur hakkab tõusma, siis soojenevad ka jäsemed. Ellujäämise seisukohalt on jäsemed ebaolulised. Külmunud inimest ei tohi asjatult tõsta ega liigutada. Need põhjustavad valu ja jäsemete suurtest veresoontest liigutamise tagajärjel liikuma hakanud veri või põhjustada südame külmašoki. Hüpotermias inimene tuleb isoleerida maapinnast ja väliskeskkonnast (kõige parem oleks ta pakkida tekkidesse ja termolinadesse nagu titt). Põhjamaa pojad kasutavad inimese ülessoojendamiseks teisi inimesi - külmunud inimene pannakse paljalt ühe või kahe palja inimese vahele tekkide alla. Häbil pole siin kohta - ellu jääda on kõige tähtsam!!!
Kuidas abistada teist inimest?
Pidage meeles, et eneseohutus on kõige tähtsam. Parem on siiski üks hukkunu kui kaks hukkunut! Päästmine ei ole kangelastegude tegemise koht. Siin mängib suurt rolli ka südametunnistus. Enamus päästjatest (ma pean siin silmas professionaalseid päästjaid) süüdistavad ennast hiljem, kui nad ei suutnud kedagi päästa. Kuid reegel number üks on see, et päästja PEAB ise ellu jääma. Ühte ja õiget valemit on raske anda, sest iga situatsioon on erinev ning tihti tuleb lihtsalt improviseerida.
Läbi jää vajunud inimest päästes:
* hinda olukorda - mis on juhtunud, mis on õnnetuse põhjus;
* kutsu abi (hüüa appi ja helista 112);
* lähene läbi jää vajunud inimesele mööda tema jälgi, viimased 10 m rooma või kasuta oma toetuspinna suurendamiseks abivahendeid (suusad, kelk, kepp jne);
* jäta enda ja jääaugu serva vahele umbes endapikkune vahemaa, kuhu saad tõmmata abivajaja;
* ulata abivajajale nn käepikendus (jope, nöör, kepp, suusk jms) NB! Uppujale ei tohi mitte mingil juhul ulatada kätt - vetelpäästjad harjutava aastaid uppuja haardest vabastamise võtteid ja uppujal on mitme inimese jõud (isegi lapsel on uskumatult suur jõud) ja kannatanu juurde vettehüppamine võib jääda su viimaseks hüppeks;
* tõmmanud kannatanu jääle jäta tema ja enda vahele kuni tugevale jääle või kindlale pinnasele jõudmiseni inimesepikkune turvatsoon (vastasel korral võib jää kahe inimese raskuse all murduda ja vajute koos vette);
Läbi jää vajudes peate arvestama, et + 4 C vees (jääalune vesi Eesti oludes) kaotab keskealine meesterahvas teadvuse kuni 10 minuti jooksul, lapsed ja vanurid veidi varem ning naised veidi hiljem.
Üks põhjus, miks eestlasi upub aastas sama palju kui soomlasi, rootslasi, norralasi ja taanlasi kokku on see, et neile õpetatakse juba algklassidest peale kuidas käituta õieti veekogudel, ennetada veeõnnetusi ning aidata ennast ja teisi.
)
)
)
)
)
