Artiklid

Millist Eestimaa piirkonda võiksid külastada siia tulevad turistid? Kuhu soovitaksite minna neil, kes tulevad autoga ning tahaksid ka jalgsi matkata?

Eestis leidub põnevaid kohti ning huvitavaid matkaradasid kõikjal, nii lihtsamate poolepäevaste väljasõitude tarbeks kui tõsisemate mitmepäevaste matkade jaoks. Kergesti ligipääsetavad ning korralikult tähistatud matkarajad leiduvad näiteks Põhja-Kõrvemaal, Kõrvemaal, Soomaal, Matsalus. Neis paigus pääseb ka autoga matkaraja algusesse ning eri pikkuse ja raskusastmega matkaradade valik on lai. Kagu-Eestis (Tartumaal, Valgamaal, Võrumaal ja Põlvamaal) on rohkem lühemaid matkaradasid, kuhu saab terve perega jalutama minna. Lahemaal leidub kultuuriloolisi ning Ida-Virumaal tööstusmaastikel kulgevaid matkaradasid. Hiiumaal on palju militaarajalooga seotud paiku. Tõsise ning aeganõudva matka huvilistele on rajatud RMK matkateed Lahemaalt Oandust läbi terve Eesti Iklasse ning Kagu-Eestisse.

Millega peaks arvestama inimene, kes kavatseb esimest korda elus keset metsa telgis ööbida? Kas teil endal on matkal olles olnud kokkupuuteid metsloomadega?

Esimest korda telgis ööbides on oluline mitte külmetuda. Abiks on soe magamiskott, samuti tuleks külje alla kindlasti laotada lamamismatt või -madrats. Soovi korral võib end ka hoopis paksudesse tekkidesse mässida – peaasi on, et jahe ei hakkaks ning maapinnalt tulev külm liiga ei teeks.
Algajal tasuks alustada telkimist spetsiaalsetel telkimisaladel või laagriplatsidel. Seal on enamasti olemas lõkkease, küttepuud ning samuti kuivkäimla.
Matkal viibides satutakse ikka ja jälle metsloomadega kokku. Ise olen lähemalt või kaugemalt näinud kõiki Eestis esindatud suuremaid metsloomi, koprast kuni karuni. Metsloomi peljata ei tasu, üldjuhul on nad ohutud ning lihtsalt uudistavad teele sattunud inimesi. Vaid siis, kui silmapiiril paistavad ka loomalapsed, võivad suuremad loomad muutuda ähvardavaks. Sellisel juhul tuleks rahulikult nende vaateväljalt kaduda.

Kas oskate anda nõu, millist vett Eestimaa looduses tohib juua? Kuidas kontrollida vee puhtust? Või tasub jalgsimatkale kaasa võtta ikkagi mitu pudelit joogivett?

Rüüpan tihti vett mõnest teelejäävast jõest, ojast või allikast. Siiamaani pole kõht lahti läinud ega mingit soolehaigust külge tulnud. Siiski ei tasu igaühel nii riskialdis olla – mõnes järves võivad vohada vetikad, mõne jõe on reostanud tööstus jne. Selle tunneb ära ka vee värvusest ja läbipaistvusest – sogane või hägune ning kummalise värviga vesi üldjuhul tervisele head ei tee. Kui spetsiaalseid veepuhastusfiltreid kaasas ei ole, siis on mõistlik vesi vähemalt korra läbi keeta, soovitavalt isegi mitu korda. Samas ei tee kunagi paha ka pudeliga värske joogivee kaasa võtmine, sest alati ei pruugi janu tekkides või laagrisse jäädes veekogu läheduses olla. 2–3 liitrit ööpäevase matka kohta peaks olema täiesti piisav veekogus.

Kuidas peaks füüsiliselt matkaks ette valmistuma? Kontoritöötaja, kes istub terve aasta arvuti taga, ei jõua vist matkal eriti kaugele?

Matkama minnes on kõige olulisem tahe! Pole olemas halba ilma, pole olemas kehva varustust, pole olemas nõrka füüsist – matka nautimine sõltub eelkõige soovist ja tahtest. Matkamine on jõukohane igaühele, varustuse saab vajadusel sõprade käest kokku laenutada, spetsiaalset trenni ei pea enne tegema. Oluline on matkaseltskonna kokku panekul üritada koondada võimalikult sarnaste huvide ning sarnase füüsilise suutlikkusega inimesi. Siis ei teki olukorda, kus üks trambib ees minema või teine kipub alatasa ülejäänutest maha jääma. Mida ühtsem on seltskond, seda lõbusamalt matk möödub – tähtis pole mitte võimalikult kiiresti punktist A punkti B jõuda, vaid seda teekonda endale sobivas tempos nautida.

Milline oli teie esimene matk? Kas iga kord valite uue marsruudi või oma lemmikuid külastate ka mitu korda?

Minu täiesti esimene matk jääb tõenäoliselt kaugesse lapsepõlve, mil uitasin palju ringi maakodu ümbruse metsades. Hiljem sai koos vanematega Nõukogude Liidu avarused läbi reisitud ja matkatud. Iseseisev aktiivsem rändamine ja matkamine algas vast pärast seda, kui täitus aasta 2000. Siis matkasin lühikese aja jooksul nii Alutaguse põlismetsades, Kagu-Eesti kuppelmaastikel, Soomaa rabades kui väikesaarte rannajoontel. Seejärel olen terve Eesti läbi rännanud ja matkanud,  kuid ikka leidub veel palju matkaradasid ja sihtkohtasid, kuhu jalg pole astuda jõudnud.
Üritan iga kord endale uue marsruudi kokku panna, et avastada uusi kohti ning kogeda värskeid elamusi. Samas on hulk selliseid paiku, mis üha uuesti tagasi meelitavad – näiteks Osmussaar, Hiiumaa, Alam-Pedja, läänerannik, Pakri saared jne. Paljud neist on eri aastaaegadel hoopis isesugused, mistõttu üritan kõikjal käia nii suvel kui talvel, nii ilusate ilmade kui tormi ja rajuga.