Milline oli Sinu esimene kogemus hobustega ja millest sai kõik alguse?
Ma mäletan oma esimest „hobuse kogemust” väga täpselt. Jutumärgid sellepärast, et tegelikult oli tegu eesliga. Olin kuue aastane, kui külastasime vanaemaga loomaaeda, kus nägin eeslit käruga. Tahtsin kohutavalt temaga ratsutada. Mulle seletati pikalt-laialt, et see on eesel ja temaga ei ratsutata, vaid sõidetakse kärus. Kangekaelne nagu ma olin, keeldusin kärru istumast ja lõpuks tõstetigi mind korraks eesli selga. Oh õnne ja rõõmu!
Seda tunnet ma enam ei unustanud ja suutsin paari kuuga saada oma vanaema nõusse, et ta lubaks mul minna ratsutamistrenni. Alustasin Tondi tallis, sest Tallinnas eriti muud võimalust polnudki. Trenni minnes olin seitsmene, tavaliselt nii noori vastu ei võetud, aga tänu sellele, et olin oma ea kohta väga pikk, tehti siiski erand. Tondi tallis treenisin umbes viis aastat, ja hiljem hakkasin käima nädalavahetustel ja vaheaegadel abiks ühes turismitalus Otepääl. Tegelesin noorte hobustega, olin matkasaatja ja õpetasin nooremaid lapsi.
Seejärel tuli Dünamo tall Tallinna hipodroomil, kus oli umbes 25 hobust. Olin sportgrupi õpilane, mis tähendas, et käisin võistlustel. Igal sportgrupi õpilasel oli kaks hobust – vanem ja kogenum võistlushobune ja noor 3–4-aastane hobune. Vanemalt hobuselt õppisime ise, kuid nooremat pidime õpetama.
Pärast keskkooli sõitsin kaheks aastaks Itaaliasse, kus asusin samuti tegelema hobustega. Alustasin groomina, hiljem töötasin ratsastajana. Aeg läks ja tuli teha valik, kas jäädagi tööle hobustega või minna ülikooli edasi õppima. Otsustasin siiski astuda Tallinna Ülikooli ja jätta hobused hobiks. Minust sai eesti keele õpetaja.
Kas mäletad oma esimest hobust?
Minu esimene hobune oli Rozalinda, kes oli üks keerulisemaid loomi üldse. Kokku olime koos kuus aastat, alustasime täiesti nullist ja lõpuks tegime ka paar üksikut 130 cm parkuuri. Rozalinda läks pensionile Soome ühe toreda neiu juurde ja naudib seal elu siiamaani. Praegu on mul oma hobuseid üheksa, osad ratsakooli lastele ja mõned ka mulle spordiks. Tegelikult on praegu natuke raske leida aega, et teha trenni ja olla samas beebile hea ema.
Kuidas sai alguse soov luua ratsakool?
Ratsakooli treener olen ma olnud juba teismeliseeast alates. Tol ajal pidid hipodroomi Dünamo talli sportgrupi õpilased õpetama algajaid. Selle aja jooksul sain väga täpselt teada, mis peaks ja mis ei tohiks ühes ratsakoolis olla ning millele algõppes tuleb kõige rohkem tähelepanu pöörata.
Praeguse ratsakooli kohta ei saagi öelda, et tekkis idee. Pigem tuli see loomulikult ja sai alguse päris kummaliselt. Ma töötan koolis õpetajana ja mõned mu õpilased said teada, et tegelen vabal ajal ratsutamisega ja et mul on hobune. Nad käisid minu ratsut Fookust vaatamas ning seejärel soovis üks neiu temaga ratsutama õppida, hiljem tuli trenni juba ka teine tütarlaps. Otsustasin osta ka ühe poni ja võtsin juurde veel paar õpilast. Ja nii see läks, kuni praeguseni, kui mul on ratsakoolis kokku 16 hobust ja poni. Õpilastest ligi pool on minu endised gümnaasiumiõpilased. Ratsakoolis annavad trenne ka Maiken Lepiste ja Grethe Aikevitsius. Maiken on aktiivne sportlane koolisõidus ning Grethe noorte meister kolmevõistluses.
Mida arvad ratsutamispisikust?
Sellest pisikust on väga raske vabaneda – kes on sõrme juba andnud, sellelt reeglina võetakse ka käsi. Igaühest võib saada hea ratsutaja, mõnele tuleb see lihtsamalt, mõnele aga raskemalt. Ka mitte väga andekad ratsutajad jõuavad püsivuse, trenni ja suure tahtmisega andekatega samale tasemele. Andekust on kahte sorti: füüsiline ja vaimne. Osadel inimestel on pikemad jalad, hea tasakaal jne. Vaimne andekus on otsusekindlus: mõnest inimesest lihtsalt kiirgab sellist otsusekindlust, et hobused kuuletuvad kohe.
Ratsasport on minu arvates maailmas üks raskemaid. Hobune on su partner ja tal on oma mõistus, tahe ja arusaam asjadest ning tihti ei kattu need sinu omadega. Jalgrattaga sõites ei otsusta ratas poolel teel, et tema läheb nüüd paremale, samas kui sinul on vaja minna vasakule. Hobustega juhtub seda aga sageli ja kõige nähtavamalt ehk takistussõidus, kus hobune vaatab mõnda tõket ja mõtleb: „Oi ei, mina siit küll üle ei hüppa, palun lahku mu seljast!” Nõnda leiabki ratsutaja end heal juhul selili maast, kehvemal juhul mõnest kummalisest poosist lattide keskel.
Räägime natuke võistlemisest?
Aja jooksul on mu suhtumised võistlustesse olnud erisugused. Mingil ajahetkel luges vaid võit, olenemata sõidu kvaliteedist. Hiljem hakkasin ajama taga hoopis täiuslikkust – oluline oli protsess, mitte tulemus. Praegu võistlen noorte ja kogenematutega, nii et eesmärgiks on hobuste õpetamine. Peab ütlema, et see viimane on kõige rahuldustpakkuvam.
Meil on mitmeid hobuseid, kes on n-ö metsast lassoga kinni püütud ja kellest peab saama tsiviliseeritud ratsahobune. See teekond on üpris raske, kuid väga vahva. Edukaks võistlemiseks peab hobusega kindlasti olema hea klapp. Näiteks eelmisel aastal sõitsin neli kuud hobusega, kes ei olnud esialgu nõus üle astuma isegi maas lamavast latist. Mida aeg edasi, seda paremaks läks meie koostöö, kasvas usaldus ja juba paar kuud hiljem võistlesime edukalt rahvusvahelisel tasemel (110 cm parkuuri). Meie koostöö lihtsalt sujus. Tema oli nõus minu nimel pea kõike tegema ja hüppama ning mina arvestasin tema tujudega ja kohtlesin teda võrdse partnerina. Eks minu suhtumist võistlemisse iseloomustab ka see, et mul on keset tõket alati naeratus näol.
Millised on võimalused praeguses Järve tallis?
Järve tallis oleme tegutsenud alates sellest aastast. Pool meie asutusest on ratsakool ja teine pool „hobuste kool”. Oleme rääkinud Grethe ja Maikeniga, et sooviksime võtta rohkem hobuseid nn parandusõppesse ja ratsastusse. Kuna meil on mitmekülgne seltskond, siis saame arendada kõiki erinevaid külgi.
Järve tallides on eraklientide hobustele suured boksid ventilatsiooniga tallis. Olemas on riietusruum, kööginurk ja muud vajalikud ruumid. Ratsutamiseks on avar sisemaneež ning väliplats. Võimalik on käia ka maastikul.
Hobused on päeval koplites ja öösel boksides. Soojal ajal on kasutusel suured karjamaad talli taga, kokku ligi 20 ha. Külmemal ajal on kasutusel pisemad koplid talli ees. Tallis on kokku 42 boksi, kuid hobuste arvu hoiame väiksema, sest muidu ei saa kõik piisavalt palju tähelepanu.
Klientide hobustele pakume ratsastusteenust, arendamist nii koolisõidus kui ka takistussõidus. Hinna sees on soovi korral ka eratreeningud. Võimalik on tuua meile saduldamata hobune ning tagasi saada täielikult ratsastatud ja juba võistelnud hobune.
Lisainfo: FB Annika Tiits
)
)
)
)
)
