Puhkus Eestis - uudised

Rahvakalendri järgi on 25. november ehk Kadripäev eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi. Näiteks palusid 19. sajandi kadrid rohkem villu jm näputööks vajalikku, vähem toiduaineid. Mida edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused ning muidugi ka raha. Juba nimetusest selgub, et ringi rändasid ennekõike naised või naisteks riietunud, maskide valikus on aja jooksul toimunud suuri muutusi.

Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi "pikka pilliroogu mööda" taevast või kaugelt meie juurde. Ülo Tedre arvates oli algselt tegemist koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka.

16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välistööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega, ja selleks jäi kadripäev mitmeks sajandiks.

17. sajandi käsikirjades viidatakse kadripäevale kui lammaste patrooni Katariina austamise ja teenimise päevale. Kindlasti nii sulasidki kaks kommet ühte ja sügistööde pühast sai püha Katariina päev. Et vanadel algsetel seletustel ja põhjustel on tavaks ununeda ja seoseid luuakse alati käepäraste uuemate teadmistega, selle kohta on mitmeid näiteid ka kadripäevaga seoses. 19. sajandi rahvapärastes seletustes on arvatud, et see püha on näiteks vene keisrinna Katariina järgi oma nime saanud. Teise seletusena on oletatud, et kadripäev on seotud hoopis Martin Lutheri naise Katariinaga, kelle auks toimuvat perede külastamine ja andide kogumine.

Maskeerimine

Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad – varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas – oma tänaval, tuttavate majades.

Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine.

Tavaliselt on maskeeritute välimuses ka midagi ajastukohast – näiteks 1980. aastatel multikate eeskujul ninaotsa punaseks värvimine.

Linnades maskeeruti 20. sajandi lõpul ka igasuguste poe- või omavalmistatud maskide abil peletisteks, igasugusteks loomadeks, kuraditeks ja nõidadeks.

Pikkade sajandite vältel on kujunenud välja palju lokaalseid erijooni, kuidas kadriks täpselt käidi ja mida tehti. Veel 20. sajandil ei käidud Setumaal näiteks üldse kadriks ja kadrilauludki on neil eeskätt hilisemal ajal koolist ja naabritelt õpitud.

Kadripere

Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast. Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi. Sageli oli kambas ka pillimees või mitu. Tänapäeval on tihti igal kadril kaasas näiteks vilepill või plokkflööt, millega pererahvale mängida.

Kadrihaned ja muud loomad

Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes välimuselt ja käitumiselt sarnanesid jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka, suurräti, lina ja patjade abil, lisaks paistis suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on näiteks eraldi tähistatud kadrihane seisusesse vastuvõtmist - esmakordselt haneksolija on tõstetud kaevukoogu peale ja kiigutatud.

Kadripäeval kanti ka muid loomamaske (karu, sokk), kuid vähem kui muudel tähtpäevadel.

Üksikud kadrinaised

Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõni päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Mõnikord pole aga maski kantudki. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami.

Ketrajasant

Väga vana taustaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant - kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liituda kadriperega, kuid vokk või kedervars võis kuuluda ka kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidsed päikese sümbolid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust ja olid sümboolselt seotud villa- ja linakasvuga.

Määgijad

Põhja-Tartumaal oli kadripäev veel 20. sajandi alguses määgimise päev, sest sel päeval käidi teises peres hommikul või päeval, ukse taga määgimas. Määgijad polnud maskeeritud, vaid tavaliselt riides naised ja lapsed; täiskasvanud üksi või paaristikku, lapsed grupina. Tulijatele pakuti tanguputru, kaasa anti tooreid herneid, ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, 20. sajandil ennekõike õunu ja kompvekke. Määgijate soo, arvu ja rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oina- või utetallesid, kaksikuid, musti, kirjusid, valgeid lambaid. Perenaine kutsus määgijad enamasti lauta, harvemini aita lammaste edenemiseks lamba häält tegema.

Mida kadrid tegid

Algselt käisid vaid tüdrukud maskeeritult perest peresse. Kärarikkus, laulu ja pillimäng kuulub lahutamatult mardi- ja kadripäeva juurde. Kadrisantide pillimäng, laulud ja vigurid pole siiski olnud nii kärarikkad kui martide omad. Kindlasti kuulusid aga tsüklisse mõistatuste esitamine, 19. sajandil ja 20. sajandi algupoole laste ja noorte lugemisoskuse ning tüdrukute käsitööde kontrollimine. Tavaline oli rituaalne viljakusmaagiline kusemise imiteerimine või vee pritsimine pererahvale nagu ka okstega peksmine tervise ja edu tagamiseks. Lauldi, sooviti karjaõnne ja koguti andisid.

Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine.

Skemaatiliselt koosneb rituaal:
1) maskeerimisest,
2) tuppatulekutseremooniast, milleks küsitakse ukse või akna taga tervituslauluga luba,
3) pererahva usutlemisest ja tubasest etendusest, kuhu kuuluvad veel laulud ja tantsulaulud, viljaterade viskamine või vee pritsimine, andide küsimine, tänulaul või sajatus, hüvastijätulaul.

Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi veel 20. sajandi alguses sajatusi ja seda naljalt ei soovitud - polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil on pahased kadrid maja ukse ette tassinud puuvirna, kivihunniku, viinud karistuseks vankri või adra katusele, toppinud korstna kinni, lasknud loomad laudast välja jne.

Teel kohtunud kadrikambad võrdlesid saaki, võidi ka rüseleda. Saagi jagamiseks (nagu ka maskeerimiseks) koguneti enamasti kindlasse peresse. Seal jagati ühise koti sisu - kui oli mitu kotti, siis kallati nende sisu kokku - kadride vahel ära. Kogunenud raha eest osteti enamasti maiustusi.

Kadrilaulud

Herbert Tampere järgi on refräänilised mardi- ja kadriviisid levinud Lõuna-Eestis, mujal olid laulud refräänita. Üleminekualal (Muhu-Kodavere joonel) kasutati nii refräänilisi kui refräänita viise. Saaremaal ja Lääne-Eestis on lauldud vähem, seda suurem on olnud aga improvisatsioonilise etenduse ja lõõpimise osakaal. Kadrilauludes keskendutakse loomaõnne tagamisele, enam küsitakse anniks naiste käsitööks vajaminevat.

Kadriannid

Ikka on antud tulijaule igasugust toidukraami: kartuleid, kaalikaid, porgandeid, herneid, lambaliha, vorsti, õunu. Värskelt küpsetatud leiba või saia. Pähkleid. 20. sajandil muidugi kommi ja ka küpsiseid. Apelsine ja mandariine ning muid eksootilisi puuvilju. Moosi. Iluasjakesi. Raha hakati andma eeskätt 20. sajandil.

19. sajandil aga kuulusid andide hulka veel villad ja linapeod, vahel ka riidetükid, sest neist sai midagi valmistada. Osa saadud kraamist kuulub rituaalsete roogade hulka, mida pakuti erijuhtudel. Näiteks olid oad-herned seotud surnuvalvamise ja muude hinge teispoolsusesse siirdumise riitustega.

Soovime kõigile meeleolukat nädalavahetust ja head karjaõnne!

Info kadripäevakommete kohta pärineb portaalist folklore.ee