Uurisin seda ning palju muudki Villu Urbanilt, kes on ligipääsetavuse ja universaalse disaini spetsialist. See tähendab, et just tema teab väga hästi, millised ligipääsuvõimalused on (või peaksid olema) liikumispuudega inimeste jaoks, et nad saaksid probleemideta külastada eri hooneid, asutusi, transpordi- ja turismiobjekte. Villu on ise ratastoolis olnud 16 aastat, ta teeb aktiivselt sporti ning tegutseb ka liikumispuudega inimeste kergejõustiku korraldusrühmas.
Selgub, et liikumispuudega inimesel on enne puhkusele sõitu tarvis teha päris põhjalikku eeltööd. Villu sõnul on headeks infoallikateks liikumisvabaduse kodulehekülg (www.liikumisvabadus.invainfo.ee), abiks on ka Google Street View ehk tänavavaade ja asutuste veebilehed. „Sageli on tarvis ka isiklikult suhelda, näiteks helistada asutusse ja küsida, millised tingimused ikkagi täpselt on,“ räägib mees. Raskem olukord on inimestel, kes kasutavad elektriratastooli, sest neil on vaja kõige paremaid tingimusi. „Mida väiksem on puue, seda kergemini inimene hakkama saab. On selliseid inimesi, kes sõidavad pikemat maad ratastooliga, kuid lühikest maad suudavad ka kõndida – nemad saavad enamasti väga hästi hakkama ka tavatingimustes,“ teab Villu. „Mõnikord on nii, et koht on küll ratastooliga ligipääsetav, kuid puudub invatualett, seega peab eeltöö olema üsna põhjalik ja keskenduda tuleb ka detailidele,“ lisab ta. „Ise vahel seikluse mõttes teen n-ö tsirkust, unustan meelega eeltöö ja võtan reisides riske. Aga need jäävad ikkagi selliseks üksikjuhtumiks. Igapäevane elu peab siiski olema turvaline,“ arvab mees.
Uurin temalt, millised kohad on jäänud meelde eriti positiivsetena ning on pakkunud ehk isegi üllatust, et ligipääs ja kõik muud võimalused on väga head. „Soomaa matkarajad on hästi läbitavad ning uued asutused, näiteks Jääaja keskus – ka seal on ligipääs hea. Piusa koobaste külastuskeskuses on olemas invatualett. Ka vanematesse majadesse lisatakse tõstukeid, kaldteid, niisiis tänapäeval ikka enam-vähem nõudeid järgitakse,“ ütleb Villu. Kuid eks tuleb ette ka negatiivsemaid näiteid. Kahjuks ei ole Pärnu kaunis rannapromenaad ligipääsetav. „Seal on kõrgeid astmeid, mistõttu see ei ole ratastooliga läbitav. Võib-olla ainult abiga, sest tõusud on järsud,“ teab mees.
Kas ratastoolikasutajal on lihtsam hakkama saada linnas või maal? Villu arvates on maakohtades kahtlemata asi nõrgem kui linnas. “Linnas on lihtsalt rohkem valikuvõimalusi,“ räägib ta. „Maal reisides on siiski hea, kui keegi on kaasas. Maastikul on nii või teisiti vaja tuge. Väikestele maapoodidele ei saa sageli üldse ligi ning tuleb jällegi abi paluda.“
Kui liikumispuudega inimene reisib oma autoga, siis võib raskusi ette tulla ka automaattanklate kasutamisega, sest need on enamasti kõrged ning neil on ligipääsu takistavad servad. „Siis tuleb taas küsida abi, see on aga riskantne, sest ega teise inimese loomust ei tea. Olen ise tegelikult täiesti riski peale välja läinud. Käisin hiljuti tööasjus Narvas – kaardistamas ülikoolihoone ligipääsu – ning oli tarvis autot tankida. Jäin lihtsalt tanklas seisma, palusin abi ning andsin võõrale inimesele ka oma pangakaardi. Aitas ja maksiski ilusti ära! Eks see risk ole, aga vahel ei jää muud üle,“ nendib Villu lõbusalt. „Enamasti kasutan ma ikka tanklatöötaja abi, vaatan enne veebist üle, millised võimalused on. Või näiteks sõidan tankla juurde, seal on telefoninumber, millele helistan ja siis tuleb tanklatöötaja mulle appi,“ räägib ta.
Tegelikult ongi inimesed enamasti sõbralikud ja abivalmis. Suhtumine läheb kogu aeg järjest positiivsemaks ja on muutunud just inimlikumaks. Villule tundub, et see on paranenud just eriti mõne viimase aasta jooksul. Võiks isegi öelda, et veel viis aastat tagasi olid inimesed kuidagi ükskõiksemad. Oluline on mehe sõnul ka see, et abipakkuja ratastoolikasutaja käest alati enne küsiks, kas on abi vaja. „Mitte nii, et kohe lähed ja aitad, sest see on üsna tüütu. Nii võib juhtuda ka õnnetusi. Näiteks on inimesi kogemata ratastoolist väljagi lükatud,“ räägib Villu. Nii et enne tasub ikka küsida, kas on abi vaja. „Teinekord on ikka hea küll, kui abi pakutakse. Tekib kohe hea tunne, isegi siis, kui ei ole parasjagu tuge tarvis. Tore on iseenesest see, kui inimene on tähelepanelik ja suhtleb,“ arvab mees.
Tahan teada, kuidas Villule puhata meeldib. „Olen saartel käinud, külastan sõpru. Sõidan ringi oma väikebussiga ning ööbin ka selles vahel nii, et panen näiteks õhkmadratsi maha. Eestis ja lähivälismaal sõidangi enamasti oma autoga, aga kaugemale lähen lennukiga. Töö ja hobidega seoses reisin päris palju,“ kirjeldab mees. „Kui on vaja, sõidan ka linnaliinibussiga ja siis palun end kellelgi lihtsalt aidata,“ lisab ta.
Uurin Villult ka seda, et kas mõnikord tundub, et on lihtsam käega lüüa, kui hakata kõike planeerima ja raskusi ületama. Tuleb välja, et see oleneb inimesest, aga lõpuks võivad kõik väsida. Liikumistakistused ei peagi olema ainult füüsilised, vaid on ka vaimseid tõkkeid. „Näiteks linnaliini bussiga sõitmine on küll võimalik, aga mõnes mõttes siiski ohtlik. Minu jaoks on kõige turvalisem liikuda ringi oma autoga. Ma võin kord või kaks nädalas linnaliiniga sõita, aga igapäevast töölkäimist tipptundide ajal ma ette ei kujuta. Kui siiski peaks, siis ainult kindla ja oskaja inimese abiga,“ ütleb Villu. Nõnda võibki füüsilisest takistusest saada lõpuks vaimne tõke. „Aga tänapäeval on siiski suund sinnapoole, et ollakse aktiivsed ja liigutakse palju ringi,“ lisab mees.
Rääkides veel eri transpordivahenditega reisimisest, siis selgub, et Sebe bussiliinidel on olemas mõned tõstukiga bussid, kuid need on tarvis oma liini peale ette tellida. „ Aga ideaalne võimalus reisimiseks on nüüd rongiga – seal on kõik ühel tasandil, olemas on invatualett, lauged kaldteed. See on väga hea näide, kuidas asjad tegelikult peaksid olema – täpselt sedasi oleks vaja teha ka teiste asjadega, ehk võtta ette üks terve struktuur ning teha see ligipääsetavaks kõigile inimestele. See on väga oluline,“ kirjeldab Villu.
Väga rõõmustav on Villuga vesteldes tõdeda, et olukord on viimaste aastatega päris palju paranenud. See on muidugi põhiliselt ligipääsetavusega tegelevate spetsialistide teene, kes on ka ise ratastoolis. „Kümme aastat tagasi ei olnud olukord kaugeltki nii hea, kui on praegu, kuid selleks oleme teinud ka ise väga palju tööd,“ räägib Villu. „Praegu oleme jõudnud sinnamaani, et käsil on ka seaduse muutmine ehk siis ehitusseaduse määrus nr 14 (nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes), millesse tehakse parandusi ja mis peaks tulevikus aitama tingimusi veelgi enam korrastada. Ümber kirjutatud saab palju punkte, mida praegu teemegi. Oleme oma töös lähtunudki sellest määrusest, mis käivitus aastal 2003. Tänu sellele saame oma tööd üldse teha ja tööd jätkub ka järgmiseks kümneks aastaks küllaga. Keerulisem teema on muidugi rahastajate leidmisega ning projektide kirjutamisega,“ nendib Villu Urban.
„Ka liikumisvabaduse kodulehele lisame pidevalt juurde uusi objekte. Hiljuti koostasime Tallinna turismimarsruudid ratastoolikasutajatele – nii lennuki, laeva kui bussiga tulijaile. Uurisime, millised takistused ning millised võimalused on ratastoolikasutajal Tallinnas liikudes – kuhu on võimalik minna, millistele vaatamisväärsustele pääseb ligi ning missuguseid hotelle ning söögikohti saab kasutada,“ kirjeldab mees.
Villu peab oluliseks märkida veel seda, et puudujääke ligipääsetavusega esineb turismitaludes. „Mõnikord on invamärk juures küll, aga tingimused sellele siiski ei vasta,“ leiab ta. Ka mõned matkarajad on tehtud ratastoolidele läbitavaks vaid osaliselt. See tähendab, et väga kaugele ei jõua, aga põhiringi saab ära teha. Siiski matkaradade olukord järjest paraneb, muidugi ka koostöös liikumispuuetega inimeste endiga, kes annavad nõu. Villu arvab, et turismitalud peaksid liikumispuuetega inimeste vajadustele rohkem rõhku panema. „See oleks kasulik mõlemapoolselt ning majanduslikult on tulus niimoodi mõelda. Inimene valib lihtsalt muidu peatumiseks teise koha, kus tingimused on paremad. Isegi terve grupp inimesi eelistab tõenäoliselt teist paika, kui neil on kambas ka üks ratastoolikasutaja, kuid tema jaoks puuduvad sobivad tingimused,“ räägib Villu. Ühtlasi on praegu raske leida kohta, mis suudaks vastu võtta tervet suurt gruppi ratastoolikasutajaid.
Vaatamata sellele, et endiselt leidub kohti, mis ei ole ratastoolikasutajatele ligipääsetavad, on Eestis puhkamine ikkagi võimalik. Tuleb vaid enne puhkusele sõitu teha põhjalikku eeltööd täpsemate tingimuste kohta. Maakohtadesse reisides on parem võtta kaasa ka sõber, kes aitaks vajadusel läbida raskemaid kohti. Rõõmustav on ka teada, et tublide spetsialistide töö tulemusena muutub ligipääsmatuid paiku järjest vähemaks ning liikumisvõimalused lähevad aina paremaks.
Kati Aasov
)
)
