Puhkus Eestis - uudised

Millal sa viimati mägedes käisid?
Käin mägedes korra aastas ja viimasel ajal polegi mujal käinud, kui Gruusias Kazbeki mäel. Viin sinna  harrastusronijaid. Seda teen siis, kui saan grupi kokku ja siiani on see igal aastal õnnestunud. Tavaliselt käime septembris, kusagil kuu keskel, olenevalt lennugraafikutest, see on kõige parem aeg Gruusias.
Miks ainult Gruusias?
Sellepärast, et suured mäed on kaugel ja sinna minek on kallis. Ma ei viitsi raha kokku ajamisega tegeleda, see on vaimu nüristav töö. Olen käinud gruppidega ka Argentiinas Aconcagual ja Aafrikas Kilimanjarol, aga need on väga kallid ekspeditsioonid ja paraku eestlasel nii palju raha ei ole, et sinna minna.
Oled püüdnud sponsoreid otsida, helistanud-kirjutanud igale poole?
Jah, aga lõpuks ei leia ikkagi peaaegu kedagi, sest sponsorid lihtsalt ei saa selle eest mitte midagi, kui nad mind toetavad. Põhimõtteliselt on see heategevus ja lisaks maksab sponsor toetamise eest ka veel riigile makse.
Kuidas grupi kokku saad, kas pead reklaami tegema?
Mul on selleks üks inimene, tema leiab huvilised ekspeditsioonile. Põhiliselt ikka tutvuse kaudu saab grupp kokku, reklaami ma ei tee.
Kui tuleb inimene tänavalt ja ütleb, et tahab Kazbeki ekspeditsioonile kaasa tulla, mis sa talle vastad?
Palun. Kazbekil käingi peamiselt algajatega, kel pole mitte mingisugust ettevalmistust. Inimeste esimene mure ongi tavaliselt see, et kaheldakse oma füüsilises võimekuses, aga mägedes ronimist pean mina tegelikult rohkem vaimseks tööks. Sa ei tea oma võimeid mägedes ette ja seda, mida sa ei tea, ei maksa ka karta. Kazbek on lihtne mägi. Seal on muidugi mingil määral tehnilisi kohti ja on vaja kasutada köit, aga mina ise panen kõik vajalikud riistapuud üles ja korjan pärast köied ära ja ongi kõik.
Kui palju inimesi tavaliselt grupis on?
Ma ei lähe välja alla kaheksa ega üle 14 inimesega. Koha peal on mul abiliseks kindel mees, üks kuulsamaid Gruusia alpiniste, kes käinud Kazbeki tipus üle 30 korra. Mina olen viis korda.
Kui palju raha mäele ronimiseks välja käia tuleb?
Kazbek on väga hea mägi väga hea hinnaga. Sel aastal tuleb reisi hinnaks umbes 1300 eurot, algus- ja lõppunkt on Tallinn. Ekspeditsioon kestab kokku kümme päeva, millest mäel oleme maksimaalselt kuus.
Kas kogu varustus ja telk peavad endal kaasas olema?
Ei. Isiklikust varustusest on vajalikud riided ja tavaline magamiskott, mida saab igast supermarketist. Toit ja majutus on minu poolt. Reisi hind sisaldab kõike, ka lõpupidu, mis toimub Tbilisis ühes väga heas restoranis.
Maksad isegi restoraniarve kinni?
Minu poolt on toidud ja vein ning õlu. Kes tahab konjakit juua, peab ise ostma.
Ütlesid, et on mägedes käib palju algajaid, aga kes see inimene üldse on, kes valib soojale maale mineku või kultuurireisi asemel mägironimise?
Inimene läheb mägedesse iseendaga aega veetma ja tavaliselt ei ole tegemist füüsilise töö tegijaga. Füüsilise töö tegija tahab saada päikest ja läheb Egiptusesse lesima ning see ongi õige. Tal on seda vaja. Mägedesse tuleb valgekrae, kontoriinimene, kes töötab arvutiga, ja selliseid on palju.
Mida inimene tavaliselt tunneb, kui on ühe korra mäel ära käinud, kas hakkab meeldima?
Jah, väga paljud saavad haiguse külge ja tulevad veel. Minul sai see alguse Elbruselt. On muidugi ka selliseid, kes ütlevad esimese korra kohta, et see jääb ka viimaseks.
Aga kui olen roninud näiteks Suure Munamäe otsa ja tunnen, et teist korda enam ei viitsiks, kas olen siis alpinistina lootusetult kaduma läinud?
Ärme räägi Munamäest kui mäest. Kõrgalpinismiks sobivaid mägesid Euroopas tegelikult ei olegi, need algavad Kaukaasiast. Seal on mäkke ronimine hoopis midagi muud.
Kuidas siis tõelistes mägedes käimine välja näeb?
Kazbeki puhul on enam-vähem üks ja sama muster: esimesel päeval kuus tundi seljakotimatkamist  mägirajal, laagrisse jäämine, telkide ülespanek, söögi tegemine, ja ongi õhtu käes! Päev on väsitav. Järgmisel päeval kuuetunnine matk üle liustiku, mille järel jõutakse Meteostantsiasse, suurde Stalini-aegsesse majja, kus saab naride peal magada. Järgmine päev on puhkepäev sealsamas majas. Tehakse süüa, ollakse niisama, mõni mängib kaarte, mõni malet. Vahel on väga soe ja päike paistab, siis võib päevitada. Meteostantsias oleme tavaliselt kuni 3 päeva, olenevalt sellest, millal tekib võimalus tippu tõusmiseks. Ja seda ei pruugi alati juhtudagi. Tipupäev on väga raske, 12 tundi jalge peal, 1700 meetrit ülesmäge. Käid tipus ära ja siis kohe alla, tagasi majja. Seal pakitakse kodinad kokku ja algab tagasitee. Üldiselt on tegemist kiire ja mugava mäega. Everestil ollakse kaks kuud ja seal ei ole suurt midagi teha, kükitad lihtsalt pilve sees.
Kas terve grupitäie algajatega tõesti ohtlik ei ole?
Maailmas on kõik ohtlik, Tallinn-Tartu maantee on palju ohtlikum, kui Kazbek. Ma üritan minimeerida kõik vähegi olemas olevad riskid. Tunnen seda mäge hästi ja mul on alati kaasas kogenud abiline. Kazbeki puhul on hea, et seal varitse kõige suuremat ohtu - laviine. Pragusid on, aga selleks puhuks on vastavad vahendid. Grupi liikmed on omavahel köiega ühendatud ja kui keegi prakku kukub, siis tõmmatakse ta välja. Selles pole midagi erilist. Eelmisel aastal kukkus üks inimene kolm korda.
Siis ikka ei tohi kehakaal väga suur olla, muidu on teistel raske välja tõmmata?
Kaal läheb mägedes alla. Everestil oled näiteks tükk aega baaslaagris 5200 meetri kõrgusel. Seal ei pea mitte midagi tegema, ainult sööd ja magad ja kaal langeb. Kazbekk ei ole selles mõttes efektiivne, et seal käiakse liiga kiiresti tipus ära, nii et ei jõua  kaalu eriti langetama hakatagi.
Mis siis saab, kui selgub, et keegi grupist ei suuda teistega sammu pidada?
Ma olen sellega arvestanud. Olen Kazbekil kaheksa korda käinud, aga ainult viis korda tippu jõudnud. Tulen alati koos nendega alla, kes enam ei jõua, ja minu abiline läheb teistega edasi üles. Kõik on organiseeritud ja keegi ei pea sellepärast, et kardab teisi alt vedada, ennast ogaraks pingutama. Tippu mitte jõudmise pärast ei tasu põdeda. Mis siis, et ei jõua. Mul on ka palju tippe vallutamata jäänud. See, kui tippu saad, on tegelikult suur õnn!
Mida sa mägedes käimise vahepeal teed? Käid tööl?
Jah, ma töötan RMK-s (Riigimetsa Majandamise Keskus) ja teen matkaradasid.
Kuidas see käib?
Tavaliselt on nii, et on kindlaks määratud kaks RMK laagripunkti ja nende vahele tuleb välja nuputada parim võimalik matkarada. Kaarti uurides selgub tavaliselt 4-5 võimalikku varianti ja eks ma siis kammin kõik metsad ja rabad läbi läbi ja valin välja parima raja.  Eesti pikim matkarada on samuti minu koostatud. Selle kogupikkus on 700 kilomeetrit. See algab Oandust, läheb läbi Aegviidu ja lõpeb Karula rahvuspargis Ähijärvel.
Kelle jaoks sa need matkarajad on?
Kõikidele inimestele üle maailma. Kes iganes tahab matkata, ei pea minema ise metsa katsetama, vaid saab valida omale sobiva raja, mis on märgistatud ja tähistatud viitadega, et inimene ei eksiks. Õige pea saavad RMK matkaradade kaardid ka internetti üles laetud. Enamasti on rajad läbitavad nii jala kui rattaga. Kohtadesse, kust rattaga läbi ei saa, on tehtud ümbersõidud. Näiteks rabadesse, kus jalgsimatkajad saavad kasutada laudteid,  aga ratturid peavad ümbert sõitma.
Kui kauaks sellist tööd jätkub? Kas RMK eesmärk on kogu Eesti matkaradadega katta?
Jah!
Kui soodne meie loodus matkaradade tegemiseks on? Siin on palju soid ja rabasid.
Looduslikult on Eesti matkaradade rajamiseks väga hea koht. Pigem tekivad probleemid sellest, et palju head rajapotsentsiaaliga maad on eraomandis ja suurem osa omanikke ei soovi, et matkarajad nende valdusi läbiks. Siis tuleb nuputada teisi marsruute ja vahel juhtub, et rada kulgeb  suurte maanteede läheduses ja mööda asfalti. Sellest on kahju. Õnneks leidub ka vastutulelikke maaomanikke, tänu kellele oleme saanud väga head rajad.

Margit Trubetsky