Parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2), sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal, kellest päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.

Siia Tahkuna neemele , kui õnnetuspaigale kõige ligemale pinnale, püstitati mälestusmärk  ajaloolase ja kooliõpetaja Ants Rebase algatusel ning annetustest kogutud raha eest ja suures osas ühiskondlikus korras tehtud tööna hingedepäeval, 02.novembri 1995.a.
Mälestusmärk püstitatud on nii parvlaevas Estonia hukkunud laste mälestuseks (kellest mitte ükski ei pääsenud) kui katastroofi läbi orvuks jäänute ja ka laevas olnud sündimata lastele.

Autor Mati Karmin on lahti mõtestanud mälestusmärgi mõtte järgmiselt (valik autori seletuskirjast 10.07.1995)

Pronkskell- laeva – või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks justkui sõnumi merelt.
Roostevaba ümarmaterjalist rist paistab alati hõbedase ja kargena.
Rauast raam (risttahukas) roostetab (kattub roostega) üsna kiiresti ja on sisuliselt merega väga sobiv- see oleks inimprodukti- raua- loomulik seisund meres. Ka laevavrakid roostetavad ...
Graniidist alus, mis on kreenis rohkem laevahuku poole, aga ka kalda suhtes. Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki.
Kivikangur, mis ümbritseb monumenti,  annab inimestele kella helistamise kõrval võimaluse tuua ise kivi kangrusse ning seeläbi suhelda monumendiga.
- Ning lõpuks ka sakraalne moment- mingil moel kellatorn... ehkki sümboolne.
- Pronkskellal on mõni õrn detail - 4 lapsenägu igas põhi- ilmakaares…..

2005 aasta jaanuaritormis sai mälestusmärk päris korralikult kannatada, kui meri ja tormituuled uhtusid ära vundamendi täite ja seda katnud kivirinnatise. Kõrgessaare Vallavalitsuse eestvedamisel täideti siis täiendavalt vundamendi ümbrus ja kindlustati see betooniga.