Kärkna kloostri varemetepark on tähistatud, seal on parkla ning lõkke- ja piknikukoht, mida hooldab Tartu vald.

Kärkna klooster (Arh.) on vanemais ürikuis (1234) kirjas Valkana, Valkena ja Falkenau nime all. Rahvasuus hiljem tuntud Muuge kloostrina oli ta tsistertslaste mungaordu suuremaid keskusi Liivimaal. Klooster asus Emajõest 0,5 km kaugusel Amme jõe suudmealal (praeguses Lammiku külas) ning täitis Emajõe veetee ja Tartu kaitse ülesandeid. Kloostri rajas esimene Tartu piiskop Herman I, kes siin pimedana veetis oma vanaduspäevad ning on siia ka maetud.

Klooster asus Emajõest 0,5 km kaugusel Amme jõe suudmealal (praeguses Lammiku külas) ning täitis Emajõe veetee ja kaitse ülesandeid. Kloostri rajas 13. sajandi teisel veerandil Tartu esimene piiskop Herman I, kes siin pimedana veetis oma vanaduspäevad ning on siia ka maetud.
1234. a. pihkvalased purustasid kloostri. Järgmistel sajanditel ehitati klooster konvenditaoliseks vesilinnuseks, mida ümbritses tornidega kindlustatud nelinurkne müür. Klooster hävis Liivi sõjas 1558. a., säilinud on alusmüüride varemed. 1888. a. tegi Kärknas väljakaevamisi R. Guleke.


Viis aastat kestnud ehitamise järel 1233. aastal tegevust alustanud kloostri purustasid 1234. aastal Novgorodi-Suzdali väed. Siit alates ehitati pikkade aastakümnete jooksul klooster konvendihoonetaoliseks kindluskloostriks, suureks vesilinnuseks (Eesti suurim), mida ümbritses tornidega kindlustatud nelinurkne ringmüür ja veega täidetud sügav vallikraav. Müüri nurkades olid tulirelvatorn, kabel ja majandusruumid. Õue keskel asusid pikk ühelööviline kirik ja selle all kahelööviline krüpt (suurim Eestis), siseõu ristikäiguga, ilmalike vendade ja vaimulike eluruumid. Krüptis paiknesid kõrvalaltarid ja matusepaigad. Peale esimese Tartu piiskopi olevat krüpti maetud ka üks Taani kuninga tütar (1500 a.). Läänetiivas oli kindlustatud peavärav tõstesillaga. Kloostri rajamine ja kindlustussüsteemi täiendamine kestis pidevalt kuni 15. sajandini. Edelas oli vallikraavil vesiveski, idaküljel vallikraavi taga läbivoolava veega kalakasvatustiigid (praegu kinnikasvanud). Vallikraavi taga loodekaarel asus käsitööliste alevik.

Kloostri suured maavaldused paiknesid Puurmani, Maramaa, Vorbuse, Ulila ja Sangaste ümbruses. Tal oli maid ka väljaspool Tartu piiskopkonda (Järvas, Harjus, Virus) ja maja Tallinnas, samuti mitu panditud mõisat. Muuge kloostril oli suur mõjuvõim, eriti Tartu piiskopkonnas.

Plaanilt laagerkastelli meenutav Kärkna kindlusklooster oli Padise kõrval tugevaim Eestis. Liivi sõja algul 1558. a. augustis purustasid Vene väed kloostri, hävis ka arhiiv. Endisest võimsast kloostrist on säilinud vaid alusmüüride varemed ja vesiveski (Arh.), mis töötas veel hiljuti. Esimese usaldatavama ülevaate rajatisest ja plaani koostas Tartu ülikooli arhitekt R. Guleke (1888), meie päevil on seda täpsustanud Tartu kodu-uurija Uno Hermann. Endise sünge mungakloostri õu on korrastatuna kujunenud ümbruskonna rahva peopaigaks ja Tartu noorte kutsealuste iga-aastaseks laagripaigaks.

Emajõge on Muuge kohal süvendatud. Jõesäng on seal kärestikuline, mistõttu suvel madala veeseisu puhul on laevasõit takistatud.