Hino järv (nimetatud ka Henno, Pugola, Valgejärv) on Haanjas kõige suurem ja saarerohkem: pindala 200 ha, suurim sügavus 10,4 m (keskmine sügavus 3,1 m) . Varem oli see järv veel palju suurem ja hõlmas ka Hino Mustjärve. Mõisniku käsul kaevati 19. sajandi keskpaiku järve idaotsast Pedetsi jõkke kraav ja ehitati sellele Siksäla veskid, mille tagajärjel alanes järve veetase 3–3,5 meetrit: nüüd eraldus Mustjärv ja üle veepinna ulatusid seitse saart.

Hino järvel oli hea kalajärve kuulsus juba 17. sajandil. Kalastik on järves liigirikas ka praegu; arvukad on latikas, särg, ahven, esinevad haug, linask, kiisk, roosärg, viidikas, nurg, koger, angerjas, peled ja luts. Kunagi on Hino järv olnud vähirikas.

Hino järv on rikkaliku linnustikuga. Kokku on kaitsealal registreeritud 40 linnuliiki, millest 15 on seotud vee- ja kaldaelupaikadega. Haruldasim on järvekaur (Gavia arctica), kelle kümnest Eestis pesitsevast paarist kaks elab Hino järvel. Järvekaur on teise kategooria kaitsealune liik ja kantud Eesti Punase Raamatu eriti ohustatud liikide nimekirja.

Idakalda Siksäla küla kohal asub 9.-13. sajandist pärinev latgallipäraste leidudega kalme. Hino ja Mustjärve vahel on Kalmetmägi, endise kabeli ja surnuaia asukoht. Rahvamuistendi järgi olnud siin kirik, mille torn veerenud järve; südaöödel helisevat selle kell veel praegugi. Oigamisega ennustanud järv sõda.