Väikese keskaegse riigi, Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks rajatud Haapsalu piiskopilinnus on üks paremini säilinud linnuseid Eestis. Linnus rajati 13. sajandil ja see oli kasutuses 17. sajandi lõpuni. Linnuse südameks on pealinnus, kus asusid piiskopi ja tema kaaskonna elu- ja administratiivruumid ning keskaegse väikeriigi peakirik, suursugune toomkirik. Pealinnust ümbritsevad eeslinnuseid, mida piirab seitsme torni ja nelja väravaga keskaegne ringmüür. Linnus jäi varemetesse 17. sajandi lõpus ning oli kuni 19. sajandi keskpaigani Haapsalu linnaelanikele kivimurruks.

Tänapäeval asub pealinnuses muuseum, kus 2019. aastal avatakse uus keskaja ajalugu käsitlev tegevusmuuseum-külastuskeskus. Eeslinnustest kujundati juba 19. sajandil park ning vallikraavis on lastele rajatud põnev temaatiline mänguväljak. Haapsalu piiskopilinnusega käivad kaasas mitmed legendist, millest tuntuim on lugu Valgest Daamist. 

Toomkiriku lõunaseina külge ehitatud ümmarguse ristimiskabeli aknale ilmub augusti täiskuuöödel naisterahva kuju.
Kuidas ja miks see naine ennast juba sajandeid kabeliaknal ilmutab, räägib legend järgmist:
Keskajal, kui siinmail Saare-Lääne piiskop valitses, pidid kõik toomhärrad kloostri seaduse järgi kasinalt elama ja naistele oli piiskopilinnusesse tulek surmaähvardusel ära keelatud.
Juhtus aga nii, et ühe toomhärra ja Eesti soost tütarlapse vahel puhkes kirglik armastus. Et noored teineteise läheduses igatsesid olla tõi toomhärra tütarlapse poisirõivastes kirikukoori lauljaks.
Kauaks ajaks jäi see saladuseks, aga ühel päeval tuli pettus siiski avalikuks. Piiskopi kohtuotsus oli ränk: toomhärra heideti linnuse vangikongi nälga surema ja tütarlaps müüriti elusalt poolelioleva ristimiskabeli seina.
Õnnetu naise kaeblemine oli kostnud veel mitu päeva kuni ta kustus. Aga naise hing ei saanud rahu ja nii ta käib juba sajandeid oma armastatud meest ristimiskabeli aknal leinamas, armastuse surematust tõestamas.